Pealehele
Neurokirurgia on arstiteaduse kirurgiline eriala, mis tegeleb täiskasvanute ja laste pea- ja seljaaju, ajukelmete, kraniaalnärvide ja spinaalsete närvijuurte, perifeersete närvide ja autonoomse närvisüsteemi, kolju ja lülisamba haiguste, väärarendite ja vigastuste ning samuti verevarustuse häirete diagnoosimise, kirurgilise ja mitteneurokirurgilise ravimisega.
Ajuvigastuste diagnoosimine
Kõige enam kasutatav objektiivne hindamisvahend ajuvigastuse raskuse kirjeldamiseks on Glasgow koomaskaala. Pärast peavigastust antakse kannatanu seisundile hinnang vahemikus 3 (kriitiline ajuvigastus) kuni 15 (kerge ajuvigastus) punkti ning patsiendi edasine käsitlus lähtub suuresti sellest hinnangust.
Ajuvigastuse korral tehakse enamasti pea kompuutertomograafiline (KT) uuring. Saadud pildilt on võimalik tuvastada koljusisesed verdumiskolded ja võõrkehad, samuti koljuluude murrud ja veresoonte vigastused. Kompuutertomograafia uuring tagab kiire vigastuste ulatuse hindamise, et planeerida kõige efektiivsem edasine käsitlus. Oluline on märkida, et kompuutertomograafilisel uuringul nähtavate vigastuste puudumine ei tähenda, et peaaju ei ole tõsiselt vigastatud.
Ajuvigastuste hindamisel kasutatakse mõnikord ka oluliselt detailsemat magnetresonantstomograafiat (MRT). Antud uuring ei anna vigastuste ravi osas eeliseid algses, ägedas perioodis. Hilisemas faasis on võimalik paremini hinnata mõningate ajukahjustuse liikide ulatust ja kulgu, kuid n-ö kroonilises perioodis sellest raviotsused reeglina ei sõltu.
Ajuvigastuste kohta saab lähemalt lugeda siit.
Ajuvigastuste ravi
Peaajutraumaga patsiendid võivad vajada kõige kiiremat erakorralist abi, õnneks selliste abivajajate hulk on pikkamööda kahanenud.
Juba tekkinud ajukahjustus ei ole enam täielikult taaspöörduv ja võib seetõttu jätta püsivaid jälgi. Ajuvigastuse korral on ravi väga mitmetahuline. Kõigi tänapäevaste ravivõtete eesmärk on esmajärjekorras vältida juba tekkinud ajukahjustuse süvenemist ehk hoida seda, mis on säilinud ja taastada seda, mis on kahjustunud.
Pärast kerget ajutraumat ei ole spetsiifiline ravi sageli vajalik – tavaliselt piisab valu leevendamisest ning piisavast puhkusest. Riskitegurite olemasolul (nt verevedeldajate kasutamine, kaasuvad terviseprobleemid, vanuste äärmused) on mõnikord siiski vaja seisundit haiglas jälgida ning harva ka ravi eskaleerida.
Keskmise raskusega ajuvigastuse järgselt võib lisaks algsele ravile olla vajalik juba spetsialiseeritud taastusravi, näiteks lihasjõu ja koordinatsiooni parendamiseks või kõne taastamiseks.
Raskemad traumad vajavad esmases etapis mõnikord kirurgilist sekkumist. Kõige sagedasemaks operatsiooni näidustusteks on sub- ja epiduraalsed verevalumid, samuti koljuluude murrud. Kirurgilise ravi eesmärk on ajule mõjuva surve vähendamine verevalumite (ja mõnikord ka võõrkehade) eemaldamisega ning koljuluude terviklikkuse taastamine. Kahjuks ei paranda kirurgia juba kahjustada saanud ajukudet ja seetõttu ei pruugi kannatanu seisund ka pärast operatsiooni paraneda. Oluline etapp on intensiivravi, mis tagab eluliselt oluliste funktsioonide säilimise, samuti teatud perioodiks peaaju turse kontrolli ning kaasuvate vigastuste ja seisundite ravi.
Ajuvigastuse korral ei ole efektiivset ravimit, mis soodustaks kahjustunud ajukoe füüsilist paranemist.
Regionaalhaigla pakub multidistsiplinaarset ajutraumade käsitlust. Haiglas on olemas täismahus intensiivravi ning neurokirurgiline võimekus.
Taastusravi
Taastumine peaajuvigastustest võib võtta väga kaua aega. Enamikul juhtudel on vigastusi suuremal või vähemal määral tunda veel kuid pärast õnnetust. Taastusravi alustatakse esimesel võimalusel, kui kannatanu seisund seda võimaldab. Raviplaan on alati individuaalne ja sõltub eelkõige vaevuste spetsiifikast.
Regionaalhaigla pakub ajutrauma järgset taastusravi kogu ulatuses – nii füüsilist taastusravi kui ka logopeedilist abi.
Ajuvigastuse tulem
Täpset prognoosi ajuvigastustest tervistumiseks on väga keeruline määrata. Praegu ei ole teada uuringuid ega analüüse, mis võimaldaksid taastumist üheselt mõistevalt objektiviseerida. Üldjoontes saab öelda, et mida kergem on vigastus, seda parem on taastumine ning vastupidi, mida suurem on vigastuse ulatus, seda väiksem on tõenäosus paranemiseks.
Lülisambavigastused
Tegeleme ka lülisambavigastuste tänapäevase raviga, kasutades erinevaid meetodeid lülisambamurdude fikseerimiseks ning seljaaju ja -närvide vabastamiseks. Samuti tegeleme perifeersete närvide ja närvipõimikute vigastuste diagnoosimise ja raviga ning vigastuste kaugtagajärgede raviga (nt koljudefektide plastilised operatsioonid, krooniline valu jm).
Loe lähemalt uudiste rubriigist: Regionaalhaigla EMO-sse toodi Virumaa päästjad, kes autoga üle katuse sõitsid
