Pealehele
Põletushaavad on erineva tekkemehhanismiga. Enamasti mõistame põletuste all kõrge temperatuuri poolt tekitatud kudede kahjustusi kokkupuutel leegi, tuliste vedelike või esemetega (kontaktpõletus). Sarnaseid koekahjustusi põhjustavad elektrivool (elektripõletus) ja elektromagnetkiirgus (näiteks päikese- ja solaariumipõletus) või nahale sattunud kemikaalid (keemiline põletus ehk söövitus).
Põletusvigastustega patsientide raviks paikneb Regionaalhaiglas Eesti ainuke spetsiaalne põletusravi osakond.
Põletustrauma on suuresti välditav
Igapäevases kiires elutempos ei tohi kaotada ettevaatlikkust ja ohutunnet. Õpetage ka lapsi ohte tajuma.
Põletushaavade jahutamine
Õnnetuse korral sõltub oskuslikust esmaabist sageli kahjustuse ulatus ja sügavus. Põletuskahjustus süveneb senikaua, kuni kudede temperatuur on üle 44 ºC. Seetõttu tuleb põletushaav kõigepealt kiirelt jahutada.
Haava sobib jahutada 15–20 °C kraaniveega, oluline on jahutada 10–15 minuti jooksul.
Mõistlik on osta apteegist spetsiaalsed jahutava toimega põletuse esmaabi geelid (Burnshield®, BurnJel®). Haava jahutamiseks ei sobi jää või jäävesi (veresooned ahenevad ja tekib oht põletuse süvenemiseks). Esmaabis ei tohi haavale asetada soojuse ärajuhtimist takistavaid salve ja vahte.
Põletushaava jahutamine väldib haava süvenemist, lühendades kuumuse toimeaega, ühtlasi vähendab jahutamine turse teket ja leevendab valu.
Põletustraumad on väga erineva raskusastmega ja ravivajadusega, mis sõltub põletuspinna suurusest, sügavusest, paiknemisest, hingamisteede kahjustuse esinemisest, patsiendi vanusest, kaasuvate haiguste ja traumade iseloomust. Suurem osa põletustraumasid on väikesed, pindmised ning neid ravitakse ambulatoorselt perearsti praksises, haiglate erakorralise meditsiini osakondades, polikliinikutes.
Põletushaavade ravi
Kui põletushaav on sügav või selle pind on suur, siis tuleb abi otsida!
Kui põletushaava pind ületab vigastatu käelaba suuruse või on tegemist sügava põletusega, siis pöörduge pärast esmaabi andmist kindlasti arsti juurde.
Põletushaavade ravi iseloom ja kestus sõltuvad kõige enam põletushaava sügavusest ja suurusest.
Põletushaavad jaotatakse pindmisteks ja sügavateks. Pindmiste põletushaavade korral (I ja II astme põletus) on nahk kahjustunud ainult osaliselt ja haavad paranevad sidumistega spetsiaalsete salvide või haavaplaastrite abil. Sügavate põletushaavade korral (III ja IV astme põletus) on nahk kahjustunud kogu paksuses ja haavad paranevad vaid operatsiooni abil ehk nahasiirdamise teel. Sügavate põletuste ravis kasutame aktiivset kirurgilist taktikat, mis tähendab põlenud kudede eemaldamist ja kohest nahasiirdamist esimestel päevadel pärast traumat. Sellise ravimeetodi abil on paranemine kiirem ja põhjustab patsiendile vähem vaevusi, kuid seda saab kasutada siiski ainult varase haiglaravi korral.
Kui hospitaliseerimine on mingil põhjusel hilinenud ja haavad on põletikulised, tuleb sageli oodata nende puhastumist sidumiste abil ning alles seejärel saab teha nahasiirdamise. Nahasiirdamiseks võetakse kahjustamata piirkonnast õhuke nahariba spetsiaalse aparaadi ehk dermatoomi abil ning see nn doonorhaav paraneb ühe-kahe nädala jooksul sidumistega.
Haiglaravi peamisteks näidustusteks on infusioonravi ja operatiivse ravi vajadus, põletustursetega seotud ohud ning kaasuvate haiguste ja traumade mõju põletuse kulule. Raskeid eluohtlikke seisundeid põhjustavate põletuste ravi on kompleksne ja pikaajaline: ühtse terviku moodustavad šoki- ja hingamisteede kahjustuste ravi, põletikuliste tüsistuste vältimine ja ravi, ravitoitmine, valuravi, haavaravi ja taastusravi.
Ravi nõuab head meeskonnatööd, kogemusi ja eriaparatuuri. Oluline on saavutada toimetulek igapäevaeluga ning taastada töö- ja õppimisvõime.
Põletuste taastusravi
Põletuste ravi ei lõppe haava paranemisega. Põletushaigete taastusravi peab olema kompleksne ja järjepidev, raskete põletuste korral kestab see aastaid. Arvestada tuleb nii füüsilise, psühholoogilise kui ka sotsiaalse rehabilitatsiooniga. Põletusjärgsete armide ja armidest tingitud liigesjäikuste ennetav ravi on rehabilitatsiooni üks komponente, mis saab alguse juba haavaravi ajal ning sõltub paljuski selle kvaliteedist.
Haiglast lahkudes pannakse paika edasise taastusravi suunad. Selle tulemuslikkus sõltub patsiendi motivatsioonist ning patsiendi, tema pereliikmete ja perearsti koostööst. Peab olema tagatud üksteise informeeritus ravi teostamisest ja esilekerkivate probleemide lahendamisest. Tänapäeval kasutatakse tähtsamate konservatiivsete ravivõtetena füsioteraapiat, asendlahaseid, surverõivaid, silikoonplaastreid ja armiravisalve. Eesmärk on piirata armistumise intensiivsust ja sellest tingitud vaevusi ning vältida liigesjäikust või vähendada nende raskusastet. Vajaduse korral teostame osakonnas ka põletusarmide plastilisi operatsioone. Küsige kindlasti informatsiooni järelravi kohta oma raviarstilt.
Põletuste hulk väheneb kogu maailmas
WHO andmetel hukkub igal aastal maailmas üksnes leegipõletuste tagajärjel üle 300 000 inimese. Eestis on tulekahjudes hukkunud inimeste hulk aasta-aastalt vähenenud. 2019. aastal hukkus tulekahjudes 37 inimest, kuigi alles sajandivahetusel oli hukkunuid aastas paarisaja ümber.
Maailm on muutunud turvalisemaks ja kõikjal arenenud maailmas on põletustraumade hulk vähenenud. Näiteks Soomes on põletustraumade hulk vähenenud 1980. aastast 2010. aastani 46% s.o 31,7-lt 17,0-ni 100 000 elaniku kohta, Rootsis on põletustraumadega haigeid 15,6, Norras 15,5 100 000 elaniku kohta. Regionaalhaiglas on viimastel aastatel keskmiselt 100 põletuse ravi vajavat patsienti aastas, neist neljandik vajab intensiivravi spetsialiseeritud intensiivravi osakonnas.
Põletuste põhjused on sarnased
Võib öelda, et enamasti on põletuste etioloogiliseks faktoriks tulised vedelikud ja leek, harvem kontaktpõletused tuliste esemetega. Keemilisi põletusi (söövitusi), elektripõletusi ja kiirguspõletusi esineb harvem. Lastel põhjustavad põletust peamiselt tulised vedelikud, kannatanuteks on põhiliselt väikelapsed.
Enim ohustatud eagruppideks loetakse lapsi ja üle 65-aastaseid inimesi. Enamasti domineerivad kannatanute seas mehed, moodustades Soomes 70%, USA-s 70%, Rootsis 69%, Norras 65%, Kanadas 71% ja Leedus 67%. Kuigi Eestis täpsem statistika puudub, moodustavad ka meie patsientidest 2/3 mehed.
Loe lisaks:
