Võitlus haavatud südamega poisi elu eest

Traagiline seenelkäik. Metsas noa rindu kukkunud poiss jõudis haiglasse peaaegu verest tühjana. Vaid arstide taip ja hiilgav koostöö päästis lapse.

Lääne-Virumaal teises klassis käiv 8aastane Essu küla poiss Sergei Serebrjakov paneb kätte tulipunased poksikindad. Tõmbab särgi üle pea ja matkib, paljas rind õieli, filmist nähtud poksilööke. Ta pole üldse poksimees tegelikult, teda huvitab hoopis tantsimine. Räpp ja selline stiil.

Poisi rinnal, vasakul pool südame kohal kiiskab põiki umbes kümnesentimeetrine arm. See lillakas “kriips” on märk tema uuest sünnipäevast. Seega võib öelda – ema ja isa jaoks sündis Sergei justkui uuesti ning on tegelikult 108 päeva vanune. Beebi!

Sergeid ajab see naerma. Ta pole sellega nõus. Ta ei tea arstide võitlusest tema elu pärast midagi.

Aga ta teab, et ei tahtnud sel sügispäeval, 10. septembril seenele minna. Sergeile pole seenelkäik kunagi meeldinud. Ta ei tunne seeni ega söö neid. Aga isa ja õde Mileena meelitavad ta esimest korda elus seenele. Ema jääb väiksema õega koju. On ilus õhtupoolik, päike paistab läbi kõrgete puuvõrade täpselt ühe seene peale. Sergei, nuga käes, paneb kohe seene poole jooksu, kuid jalake takerdub ning ta kukub kõhuli. Noa terav ots sutsab südame kohalt sisse nii, et keegi ei märka seda.

Valu ei ole, midagi justkui ei juhtunudki.

Isa otsib metsast väljapääsu

Kui isa Sergei Loknovski poisi maast püsti aitab, on lapse rinnaesine verine. “Millest?” on isa ehmunud, “kas sa kukkusid oksa peale?” Isa näeb küll samblas nuga, kuid see tundub hetkel kõrvaline.

Poeg ei tea. Ta tihub nutta, sest oma verd on hirmus näha!

Isa krahmab oma kampsuni, surub verisele haavale ja helistab kiirabisse. Karjub torusse, et laps voolab verd. Aga kus nad seal metsas asuvad, seda ta ei tea. Umbes 20 km kaugusel Rakverest. Isa katkestab kõne, on vaja leida kiiresti üles auto. Aga kuhupoole jääb tee? Laps kätel, hakkab ta jooksma vaistu järgi. Sergeil on paha olla.

Kui isa lõpuks auto leiab, paneb ta poja auto tagaistmele, pea paar aastat vanema õe Mileena sülle. Poiss oksendab. Kampsun Mileena käe all värvub punaseks. Isa käsib Mileenal teha kõik, et vend ei kaotaks teadvust.

Mees helistab naisele, et “poiss kukkus, verd jookseb, vist komistas oksa otsa”. Abikaasa Rita ei oska sellest midagi arvata, soovitab ruttu haiglasse sõita.

Kell 17.56 sõidab kiirabi Rakvere haiglast välja. Isa on korduvalt ühenduses kiirabi parameedikutega, lepitakse kokku, et isa hakkab neile vastu sõitma. Isa kihutab, ta on paanikas juba ainuüksi kiiruseületamise pärast.

Neli minutit hiljem märkab isa Rakvere ringil kiirabiautot. Ta hakkab signaalitades märku andma, et “poiss on siin!”. Sergei tõstetakse ettevaatlikult kiirabiautosse. Laps on auto täis oksendanud.

Laps kiirabiautos, võtab parameedik teel haiglasse kohe ühendust haigla valveanestesioloogi Tiiu Saarega. 30 aastat arstina töötanud Saare ei jaoks ei tundu juhtum veel ohtlik, kuid sätib traumapunktis igaks juhuks kõik valmis.

Kiirabis pannakse lapsele “tilk üles” ehk alustatakse vedelikuülekannet. Keegi ei oska veel hinnata lapse verekaotuse hulka.

Lapse seisund halveneb

Kell 18.08 sõidutatakse Sergei raamil haiglauksest sisse. Lapse nägu on hall. Poiss vastab küll oma nimele, püüab avada vaevaliselt silmi, kuid teadvus on hägune. Doktor Saar näeb lapse rindkeres, rinnaku kõrval kolmandas roidevahemikus sentimeetripikkust haava. Sealt ei tule ei õhku ega verd. Arst ei välista siiski rindkeresisest vigastust ning määrab uuringud.

Röntgen näitab eluohtlikku pilti: lapsel on pleuraõõnes vedelik. Saar dreneerib kopsu ehk paneb vedeliku väljutamiseks kopsuõõnde toru. Mis on aga verejooksu põhjus?

Doktor laseb erakorralise meditsiini osakonna valvearstil helistada kohe Tallinna Lastehaiglasse.

“Meil on rindkerevigastusega laps,” kuuleb lastehaigla intensiivraviosakonna valvearst Mari-Liis Ilmoja. Kui ta uurib täpsemalt, kuuleb ta, et lapse rinda on vigastanud “nuga või oks”. Kui sügavalt? Sellele veel vastust ei ole.

Saar oletab, et verekaotuse põhjuseks võib olla roidevahelise arteri vigastus. Arstid lepivad omavahel kokku, et pärast piisavat vereasendust viiakse laps kohe üle Tallinna lastehaiglasse.

Järsku kaotab poiss lühikese ajaga kolmveerand liitrit verd. Sergei kaotab teadvuse! Saar saab aru, et see “haavake” on midagi tõsisemat ning et laps on kaotanud juba varem palju verd. Arst viib lapse juhitavale hingamisele ning kohe hakatakse Sergeile tegema vereülekannet – haiglavarudes on 0 negatiivset verd piisavalt.

Sergei ema jõuab haiglasse, talle öeldakse, et “laps on aparaatide küljes”. Ta kuuleb esimest korda, et “peab olema rahulik, laps on teadvusetu, veel pole selgust, mis üldse metsas juhtus”.

Ilmoja helistab samal ajal Rakvere haiglasse tagasi ja soovib rääkida kolleeg Saarega, et täpsustada lapse seisundit. Nad peavad otsustama lapse ravi.

Saar räägib, et “lapsel on verekaotusest tingitud šokk ja teadvushäire. Laps on juhitaval hingamisel ning jääb mulje, et on südamevigastus.” Saar on märganud ka muid ohumärke: haava koht rindkerel südame kohal ning liiga suur hulk vedelikku pleuraõõnes. Saar on olnud 30 aastat anestesioloog, ta lihtsalt usaldab oma vaistu. Kõik need aastad pole ju olnud nii, et “kompuuter ees ja taga”.

Ilmoja Tallinnas ja Saar Rakveres arutavad lapse vigastusi ja “kõiki asju kokku võttes” – jõuavad järeldusele, et “see peab olema süda!”. See tähendab, et tõenäoliselt on süda vigastatud. Oks läks südamesse? Või tõesti nuga?

Kaks reanimobiili kihutavad Rakverre

Sergei on transportimiseks ülikriitilises seisundis. Tallinna Lastehaiglast sõidab Rakvere poole reanimobiil valvearst Piret Hermansoniga, kelle ülesanne on abistada Rakvere arste ning tagada lapse vereringe stabiilsus. Võimalik, et last tuleb ette valmistada operatsiooniks ja seejärel tuua poiss lastehaiglasse ravile.

Ilmoja helistab Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, et paluda abi torakaalkirurgilt ehk rindkerekirurgilt. Sel õhtul on koduses valves doktor Ingemar Almre, kes valvab haigeid Tallinna piires ning peab olema kättesaadav poole tunni jooksul.

Ilmoja annab teada lapsest, kellel on südame piirkonnas torkehaav. Keegi arstidest ei tea veel, kui ohtlik vigastus südames on. Almre teab, et südame torkevigastused on suhteliselt haruldased, tavaliselt esineb neid vägivallaga seotud traumadega.

Almre on nõus kohe Rakverre sõitma, teavitades sellest ka PERHi torakaalkirurgia osakonnajuhatajat Tõnu Vanakesa. Kuuldes tõsisest juhtumist, sõidab Vanakesa kaasa. See on Almrele suur kergendus, sest “koos kogenud kolleegiga on raske olukorra lahendamine oluliselt lihtsam”.

Pool tundi pärast lastehaigla reanimobiili sõidabki Tallinnast Rakverre teinegi reanimobiil. Doktorid Almre ja Vanakesa võtavad kaasa ka kotid verepreparaatidega, sest on oht, et laps võib kaotada operatsiooni ajal verd ja Rakveres ei pruugi seda piisavalt olla.

Vigastus on arvatust tõsisem

Samal ajal on Rakvere haiglas Sergei kohal neli tilgutit. Lapse seisund on üliraske. Tal säilitatakse vererõhku, tehakse vere- ja vedelikuülekandeid ning ta viiakse kirurgide ootuses operatsioonituppa. Pidevalt viibib opitoas ka Rakvere Haigla valvekirurg Alexander Tingajev, kes on valmis alustama operatsiooni kohe, kui näeb, “et laps kaob käest”.

“Lõikusega oli väga kiire, kuid meie lihtsalt püüdsime hoida last stabiilsena. Kui on selline südamevigastus, on väga riskantne transportida patsienti ühest haiglast teise. See kujutaks liiga suurt riski haige elule – sellist asja ei tehta,” kirjeldab valveanestesioloog Saar olukorda.

Arstid pealinnast jõuavad kohale ning kell 20.44 algab südameoperatsioon. Kirurgid Vanakesa ja Almre avastavad operatsiooni käigus, et lapsel on vigastatud südame parem vatsake, milles on 1 cm suurune haav. See on väga tõsine vigastus! Surmav võib olla ka pisike,

3–4 mm haav. Seega oli ainuõige, et sellise elundivigastusega inimest ei hakatud ühest haiglast teise transportima. Haav südames tähendab, et sisuliselt on südames auk, mille kaudu veri, mida süda ringi pumpab, jookseb südamest välja.

“Haava suurus ei pruugigi alati olla määrava tähtsusega. Küsimus on pigem muude soodsate tegurite kokkulangevuses – kas konkreetne haige jõuab haiglasse või mitte,” räägib Almre olukorra tõsidusest.

Ema ja isa on operatsioonisaali kõrval, nad näevad, et tohutult inimesi jookseb, verekotid käes. Need on nende pojale. Rita palvetab omas mõttes ja isa, pisarad voolamas, lohutab abikaasat. Neile on mõista antud, et lootused ei ole kuigi suured. Aga lootus on olemas, sest nende poega opereerivad parimad kirurgid!

“Mustad jõud said minust võitu, see oli hirmus tunne,” kirjeldab Rita, kuidas tema aeg emana lihtsalt seisis. “Keegi ei andnud lootust… Ja ma sain arstidest aru.”

“Ma tahan koju”

Täpselt kell 22 lõpeb operatsioon, auk Sergei südames on kinni õmmeldud. Lapse seisund on ikkagi eluohtlik, kuna südame vigastusega kaasneb ka infarktioht. See tähendab, et keegi ei tea, kas vigastada said ka südame enda veresooned.

Kell 22.20 tõstetakse Sergei reanimobiili ja sõidetakse Tallinna poole.

Kell 23.40 jõuab reanimobiil Lastehaiglasse. Sergei viiakse neljandale korrusele intensiivravi osakonda – ta on juhitaval hingamisel. Lapsele oli selleks hetkeks tehtud kogu vereringe mahus vereülekandeid – see tähendab, et peaaegu terve veri oli lapsel välja jooksnud ning see asendati.

Sergei ema ja isa ei maga sel ööl. Nad helistavad korduvalt öösel haiglasse. Neile on suureks abiks Rakvere kirurg Tingajev, kes on omakorda ühenduses lastehaigla arstidega. “Me ei osanud öelda, mis lapsest saab,” tunnistab dr Ilmoja.

Kui ema ja isa järgmisel hommikul Tallinna sõidavad, ei ole nende poeg teadvusel. Laps on väga paistes. Seda tõenäoliselt vereülekannetest. Ikka veel ei anna arstid kindlat sõna, kas nende laps jääb elama… Nad kuulevad arsti selgitust, et lapse kopsudes oli palju vedelikku, selle peab välja saama. Arstid ei räägi aga vanemate hingerahu huvides infarktiohust. Keegi ei tea, kas südame veresooned said noatorkest viga või ei. Seepärast jälgitakse esimesel kolmel päeval lapse südametööd ultraheliga.

“Ma tahan koju,” on esimesed sõnad, mis Sergei pärast operatsiooni ütleb. Ta tuleb teadvusele teisel päeval, kuid hoitakse veel aparaatide all. Sest oht pole veel möödas. Nii suure vereülekande tõttu võib tekkida kopsukahjustus.

“Mis torud need on?” uurib poiss kolmandal päeval. Arstid saavad südameuuringutest aru, et laps on väljaspool ohtu. Kuuendal päeval saab poiss tavapalatisse ning kümne päeva pärast koju. Sergei on korra ka kardioloogi juures kontrollis käinud ning kõik on korras.

Dr Almre ütleb, et südamevigastus ei kujuta Sergeile tulevikus mingit ohtu.

Ema ei teadnud, kui raske oli lapse seis

Dr Ilmoja ütleb, et lapse elu päästis vaid väga hea arstide koostöö – kui üks lüli oleks eksinud, võinuks kõik minna palju õnnetumalt. Aga arst lisab, et tegelikult ühendavad eri haiglate arstid oma jõud inimeste elude päästmisel sageli – kuid seda lihtsalt ei teata.

Sergei emal Rital valguvad suured sinised silmad vett täis, kui ta kuuleb, kui raskes seisundis oli tema laps. “Hea on see, et ma kõike ei teadnud… Niigi olid need kohutavad tunnid minu elus,” sõnab ta.

Alles eelmisel nädalal lubas ta poja esimest korda kehalisse kasvatusse. Ja avastas kuidagi ootamatult, et Sergei on alati olnud laps, kes komistab ja kukub… Aga tõuseb ega pane tähelegi oma kobistamisi. Nagu ka seekord metsas seenel käies.

Artikli autor on Kirsti Vainküla, ilmunud 27.12.2012 Eesti Ekspressis: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/65452156/voitlus-haavatud-sudamega-p…