Pealehele
Mis juhtub siis, kui tavapärase haiglapäeva asemel tuleb valmistuda sõjaks? NATO suurõppusel Vigorous Warrior 2026 harjutas Regionaalhaigla kuue nädala jooksul tegutsemist olukorras, kus haiglasse saabub lühikese aja jooksul suur hulk raskelt vigastatud sõdureid ja tsiviilelanikke. Õppus pani proovile nii haigla juhtimise, meditsiinilise võimekuse kui ka koostöö partneritega Eestis ja liitlasriikides. Suurõppus testis Regionaalhaigla kriisivalmidust enneolematul tasemel.
Tekst: Stina Eilsen
Fotod: Raul Mee
„Ma imetlen professionaalsust, millega valmistute olukorraks, kui peaks tekkima konflikt, säilitades samal ajal raskes olukorras positiivse meele ja huumorisoone. Aitäh pühendumuse ja õppuse võõrustamise eest,“ ütles kindral BrigGen (MC) dr Jens Diehm ning lisas: „Tunnustame Eestit õppuse võõrustamise ning suurepäraste tingimuste loomise eest õppuse läbiviimiseks.“ Õppusel osales 38 riiki, kokku oli osalejaid üle 3500, tegemist oli ühe NATO suurima sõjaväemeditsiini õppusega.
Regionaalhaigla kollektiiv pidi lahendama keerulisemast keerulisema stsenaariumi. NATO suurõppuse Vigorous Warrior 2026 raames testis Regionaalhaigla oma võimekust tegutseda sõjaaja tingimustes, lähtudes stsenaariumist, kus käivituvad NATO artiklid 3 ja 5. Õppuse käigus harjutati nii strateegilist juhtimist, meditsiinilist koostööd kui ka masskannatanute käsitlemist erinevates tööliinides.
Alates mai algusest lahendasid haigla eri tasandite juhid iganädalastel lauaõppustel sõjaaja olukorra eskaleerumisega seotud taktikalisi otsustusmänge (TOM). Samal ajal täitis Regionaalhaigla staabiõppuste sarjas Põhja Meditsiinistaabi (PÕMS) juhtrolli, koordineerides tegevusi koos staabi koosseisu kuuluvate haiglate, Lõuna Meditsiinistaabi (LÕMS), hädaolukorra meditsiinijuhi (HOMJ), Terviseameti ning teiste tsiviil- ja militaarasutustega.
Kompleksõppuse olulise osana toimusid tegevused ka välitingimustes. Muuga sadamas tegutses Eesti erakorralise meditsiinimeeskonna (EST-EMT) välihaigla, kus tehti koostööd NATO liitlasriikide tsiviil- ja militaarvälihaiglatega. Regionaalhaigla kiirabikeskuse meeskond harjutas koos Tallinna Kiirabiga kahe päeva jooksul reageerimist erinevatele suurõnnetustele pealinnas ning tegi koostööd Kaitseväe ja NATO üksustega patsientide transpordil haiglate ja välihaiglate vahel.
Õppuse üheks oluliseks proovikiviks kujunes 15. juuni, mil Regionaalhaigla võttis vastu nii sõjavigastustega liitlassõdureid kui ka suurõnnetustes kannatada saanud tsiviilpatsiente. Kokku jõudis haiglasse õppuse käigus 113 raske ja väga raske vigastusega patsienti, kes kuulusid punasesse või kollasesse triaažikategooriasse.
Vigorous Warrior 2026 tegevustes osales ligikaudu 300 Regionaalhaigla töötajat. Õppuse õnnestumisse panustas tegelikult kogu haiglapere – ajal, mil osa töötajatest harjutas kriisiolukordade lahendamist, tagasid teised haigla tavapärase töö sujuva ja häireteta jätkumise.
Õppus andis Regionaalhaiglale võimaluse hinnata oma valmisolekut keerulistes kriisi- ja sõjaolukordades ning tugevdada koostööd Eesti ja liitlasriikide meditsiini- ning julgeolekuasutustega.
Mari Kolga, Regionaalhaigla kriisi- ja riskivaldkonna juht
Kuus nädalat haiglaelust on kulgenud tavapärasest erinevas rütmis. Paralleelselt igapäevatööga lahendasime küsimust, mis saab siis, kui algab sõda. NATO õppusel Vigorous Warrior 2026 osalemine oli täiesti unikaalne kogemus, mille käigus tuli olemasolevate lahenduskäikude asemel luua sageli uusi, vaadata ausalt otsa Eesti tervishoiusüsteemi kitsaskohtadele ja leida üles meie haigla tugevused, mis aitavad katastroofist läbi tulla. Õppuse järgselt on minus kinnistunud veendumus, et meie inimesed ei ole allaandjad ning ollakse valmis kaasa mõtlema ja panustama laiapindsesse riigikaitsesse. Tsiviil-militaarkoostöö harjutamine meditsiiniteenuste osutamisel on hädavajalik ja õppus võimaldas meil seda väljakutset lahendada väga erinevatel tasanditel. Aitäh, kolleegid, teiega koos võib sõtta minna, sellegipoolest soovin, et me ei peaks seda kunagi tegema!
Dr Kristo Erikson, Regionaalhaigla ülemarst ja juhatuse liige
Suurõppus nõudis kõigilt osalejatelt palju aega ja ressursse, seega oli õppusega seonduvate ja igapäevaste tööülesannete kokku sobitamine paras väljakutse. See aeg tuleb leida, sest sellised ühised pingutused on väga vajalikud ja õppuse käigus selgusid olulised arendamist vajavad kitsaskohad. Livexi õppusel osalejatele suur tänu, olite kõik väga tublid!
Selle aasta jooksul võiks riik koos tervishoiuteenuste pakkujatega kokku panna tööriistakasti, et suures kriisis paremini hakkama saada. Sinna tööriistakasti peavad kuuluma näiteks doonorverega seotud kokkulepped ja juhised, triaažisüsteemi juhised pidevas masskannatanute situatsioonis, seadmete ja ravimite juurde hankimisega seotud juhised ja korrad, meditsiinipersonali liikumisega seotud lihtsustatud töölepingud ning kindlasti ka informatsioon ja kontaktid, kuidas kiiresti organiseerida patsientide massiliseks evakueerimiseks lisatransporti. Haiglatel ei ole võimalik üksinda selliseid plaane teha.
Koos oleme tugevad ja saame hakkama. Sellised õppused aitavad meil valmistuda! Suur tänu ka Põhja Meditsiinistaabis ja Regionaalhaigla staapides osalenud kolleegidele.
Dr Marit Märk, erakorralise meditsiini keskuse juhataja
Erakorralise meditsiini keskuse jaoks oli tegemist märkimisväärse võimalusega testida haigla suutlikkust käsitleda lühikese aja jooksul suurt hulka raskelt kannatada saanud liitlassõdureid ja tsiviilpatsiente. Sellise stsenaariumi edukas lahendamine eeldas kogu haigla koordineeritud tegutsemist ning eri üksuste tihedat koostööd. Õppuse käigus rakendati EMO laiendust B-korpuse IIIA osakonda, mis võimaldas suurendada patsientide vastuvõtu- ja käsitlusvõimekust. Olulist rolli mängisid labori, verekeskuse ja radioloogia valmisolek tagada uuringute ja diagnostika järjepidevus ning veretoodete kättesaadavus suurenenud koormuse tingimustes. Samuti oli võtmetähtsusega kirurgilise staabi töö koostöös EMO ja katastroofiõppuse osakonnaga, et hinnata operatsiooniploki võimekust ja valmisolekut tegutsemiseks masskannatanutega olukorras.
EMO meeskonna jaoks oli see esmakordne kogemus teha nii ulatuslikus mahus koostööd haigla eri osakondadega ühise operatiivse eesmärgi nimel. Õppus kinnitas, et eelnevalt kokku lepitud protsessid, rollijaotus ja kommunikatsioonimudelid toimivad ka keerulistes ning kiiresti muutuvates olukordades. Samal ajal tõi see esile kitsaskohad, kus protsesse saab veelgi täiustada, et suurendada haigla valmisolekut võimalike kriisiolukordade lahendamisel.
Dr Aleksei Dolgov, erakorralise meditsiini vanemarst
Õppus näitas taas, et keerulises olukorras ei kanna haiglat edasi ainult seinad, seadmed ega juhendid, vaid eelkõige inimesed. Plaanid, tegevuskaardid ja kokku lepitud töökorraldus on kriisis väga vajalikud, kuid ükski dokument ei lahenda olukorda iseenesest. Lõpuks peavad inimesed need plaanid päriselt tööle panema.
Stsenaarium oli raske. Olukord oli kohati ebaselge, info muutus ja surve erakorralise meditsiini osakonnale kasvas kiiresti. Sellistes tingimustes tuli teha kiireid otsuseid ning samal ajal tagada patsientide vastuvõtt, ravi ja osakonna töö jätkumine.
Kõige enam tahan esile tõsta inimesi, kes olid sel päeval tööl. Arstid, õed, hooldajad, koordinaatorid, tugiteenistused ja paljud teised töötasid ühise eesmärgi nimel. Edu ei sündinud ühest inimesest, vaid koostööst, kohanemisvõimest ja vastastikusest toetusest.
Õppus näitas ka kohti, mida tuleb parandada. See puudutab nii süsteeme, suhtlust kui ka valmisolekut. See ongi õppuse mõte. Eesmärk ei ole näidata, et kõik on juba valmis ja täiuslik, vaid saada aus pilt sellest, mis töötab hästi ja mida tuleb järgmise korra jaoks paremaks teha.
Tahan siiralt tänada kõiki, kes õppusel osalesid. See oli raske, kuid väga oluline päev. Kõige olulisem sõnum on lihtne: iga plaani ja juhendi taga on inimesed, kes peavad selle päriselt tööle panema. Sellel õppusel saime aru, et suudame seda teha.
Dr Aet Tamm, kiirabikeskuse juhataja
Kahel päeval osales väliõppusel kolm Regionaalhaigla õebrigaadi ning üks reanimobiilibrigaad, tehes tihedat koostööd Kaitseväe ja liitlasüksustega. Meie brigaadid pidid tegutsema stressirohketes tingimustes ning kandma kogu õppuse vältel ballistilist kaitsevarustust. Lisaks ametialasele pingele tuli esimesel päeval toime tulla ka väga vihmase ilmaga, mis muutis töötingimused veelgi keerulisemaks. Esialgsete hinnangute põhjal andis õppus palju väärtuslikke kogemusi ja uusi teadmisi. Saime parema arusaama sellest, kuidas valmistuda kriisiolukordadeks, mis hõlmavad tsiviil- ja militaarstruktuuride vahelist koostööd, ning sellestki, milliseid oskusi ja valmisolekut sellistes olukordades edukaks tegutsemiseks vaja on.
Artikkel ilmus Regionaalhaigla 02/2026 ajakirjas.