Pealehele
Regionaalhaigla ajakirja küsimustele vastab dr Villem Teder – käevigastustele spetsialiseerunud ortopeed, kelle patsientideks on üha sagedamini elektritõukerattaga kukkunud. Tal on ka isiklik kogemus – ühel sombusel hommikul tööle sõites kukkus ta tõukerattaga ning vajas patsiendina kolleegide abi.
Tekst: Stina Eilsen
Fotod: Regionaalhaigla
Elektritõukerattad ja teised kaherattalised pole ju saatanast – nendega saab väga kiiresti
punktist a punkti b. Samas näitab statistika, et kukkumisi on palju. Kuidas tervena koju
jõuda?
Turvaliseks sõitmiseks tuleb eelkõige hinnata oma oskusi ja kindlasti vaadata enne sõitu aknast välja – kui tee on väga vihmane või libe, ilm sombune, on kukkumisrisk oluliselt suurem. Ja kindlasti ei tohiks minna sõitma joobes – statistika näitab, et üle poole tõukerattaga kukkunud inimestest on alkoholi tarvitanud. Joobes olles on inimese reaktsioonikiirus märgatavalt madalam ja kukkumine tuleb kergesti.
Tähtis on järgida kõiki kehtivaid liiklusreegleid – mitte sõita kahekesi või lausa kolmekesi, mitte ületada enda võimeid, mitte võtta liigseid riske. Kui sõidad mõistlikul kiirusel, siis suure tõenäosusega ei juhtu midagi. Aga loomulikult võib ootamatusi alati ette tulla – ka jalgrattaga võib kukkuda, isegi kui kõik reeglid on täidetud.
Mida näitab statistika?
Kevadel hakkab tõukerataste ja teiste kaherattaliste hooaeg pihta – inimesed tulevad tänavatele, ilmad lähevad ilusamaks ja liikluses on rohkem rattureid, tõuksijuhte ja ka mootorrattureid. Talvisel ajal tõukerattaid väga ei kasutata, ehkki mõned rendifirmad hoiavad neid väljas ka siis. Kevadel ja suvel on juhtumeid rohkem, eriti nädalavahetustel, kui inimesed liiguvad rohkem ja tarvitatakse ka alkoholi.
Kui palju see ortopeedina sulle tööd juurde toob?
Töö iseloom muutub aastaajati. Kui talvel tegeleme rohkem libedusega kukkunud patsientidega, siis kevadel ja suvel jõuavad meie juurde kaherattalistega kukkunud inimesed – tõukeratturid, jalgratturid ja mootorratturid. Mina spetsialiseerun ülajäsemete vigastustele ehk randme-, küünarliigese- ja labakäetraumadele.
Tõukerattaga kukkumisel ongi sageli tegu just ülajäsemete vigastustega. Julgeksin öelda, et üle poole juhtumitest puudutavad just käsi. Jalavigastused – põlved ja hüppeliigesed – on samuti sagedased, aga vähem. Umbes kolmandik patsientidest, kes EMO kaudu meieni jõuavad, vajavad kirurgilist sekkumist ja hospitaliseerimist. See on päris suur osakaal.
Kui pikaks kujuneb sellise vigastuse ravi?
Haiglas oleku aeg ei pruugi olla pikk, näiteks randmemurdu opereerime ühe-kahe tunniga. Aga keerulisem osa tuleb pärast – see on taastumine. See võib võtta mitu kuud, pool aastat, mõnel patsiendil isegi aasta. Ja mõnikord ei taastu funktsioon kunagi täielikult. Kui vigastus on väga raske, võib see jätta eluaegse jälje, näiteks piiratud liikuvuse. Kui kaasnevad ka peatraumad, võib taastumine olla veelgi pikem ja keerulisem.
Sul on ka isiklik kogemus tõukerattaga kukkumisest.
Jah, sattusin õnnetusse eelmisel aastal. Hommikul tööle minnes, täiesti kaine peaga, libisesin sombuse ja märja tee tõttu ning kukkusin õla peale. Peaaegu tegin salto – õnneks jäi pea terveks. Olles ise ortopeed, sain kohe aru, mis juhtus. Parkisin tõuksi ära, tellisin takso ja sõitsin Regionaalhaiglasse. Õnneks ei vajanud ma operatsiooni. Vigastus oli valus ja taastumine võttis kolm-neli kuud. Tööd see mõjutas, aga osa ajast oli mul ka puhkus. Tänaseks on kõik enam-vähem korras, kuigi mingi deformatsioon on ja aeg-ajalt annab tunda. Kuidas seda olukorda emotsionaalselt kogesid? Ehmatus oli kindlasti suur. Kukkumisi on nooruses ikka ette tulnud, aga nüüd tuli küll mõte, et "ära ainult pead ära löö“. Õnneks ei löönudki.
Tagantjärele mõeldes, eks see oli minu viga. Tee oli märg, ilm sombune, oleksin võinud valida mõne muu liikumisviisi või sõita aeglasemalt. Auto hakkas ootamatult tagurdama ja pidin järsult pidurdama. Lihtsalt ei jõudnud õigel ajal reageerida.
Kas sõidad nüüd veel tõuksiga?
Jalgrattaga küll, aga tõukerattaga pigem mitte. Mingit paanikat ei ole, aga mingisugune „märk“ on jäänud. Jalgrattaga on lihtsam, paned kiivri pähe ja lähed. Tõuksiga keegi kiivrit ei kanna, eriti kui rendid, sul pole ju kiivrit käepärast. See ongi üks suur probleem. Regionaalhaigla ja Transpordiamet on sel kevadel taas meelde tuletanud, et tõukerattaga tuleb sõita ainult kaine peaga ja võimaluse korral kiivriga.
Jah, kui on oma tõukeratas, on ka kiivrit lihtsam kanda. Minu vanemal lapsel on oma tõukeratas ja tema puhul olen küll rõhutanud, et ilma kiivrita ei sõida. Aga renditõukeratastega on keerulisem, inimestel lihtsalt ei teki seda harjumust.
Mõnes riigis ripub kiiver rendifirma tõukerattal juba küljes.
Jah, see oleks hea lahendus.
Aga lapsele kätt ette ei pane, et ära sina küll sõida?
Ma ei saa keelata, ta on varsti 16, mõistlik inimene. Sõidab rahulikult, ei kihuta, aga eks noored on ikka riskialtimad. Meie kui vanemate ülesanne on pigem selgitada, mis võib juhtuda ja kuidas targalt käituda. Lõputu keelamine ei toimi.
On sul mõni patsient või lugu, mis on eriti meelde jäänud?
Jah, meenub üks patsient, kes proovis tõukeratast esimest korda ja sai kohe raske küünarliigesevigastuse. Tuli mitu korda opereerida ja taastumine võttis ligi aasta. Aga lõpuks saime asjad enam-vähem korda. Selliste vigastuste puhul on taastumine väga oluline. Patsient peab ise käe liikuma saama – keegi ei tee tema eest võimlemist. Kui inimene on laisk, siis tulemust ei tule. Mõnikord on taastusravi isegi olulisem kui operatsioon ise.
Tõukerattavigastused tunduvad olevat uue ajastu probleem?
Jah, kindlasti. Kuigi nüüdseks on tõukerattad saanud igapäeva osaks – enam ei ole need midagi väga „moodsat“. Aga see probleem on alles ja kajastub ka rahvusvahelises statistikapildis.
Pigem satuvad õnnetusse noored mehed?
Just. Statistiliselt jäävad nad 18+ vanusesse ja on peamised kasutajad – riskialtimad, kiiremad,
julgemad.
Kuidas selle intervjuu kokku võtaksime, mis on sinu peamine soovitus?
Kasutage tõukeratast mõistlikult. Hinnake oma oskusi, ärge sõitke purjus peaga. Ja kui vähegi
võimalik – kandke kiivrit. See võib päästa elu.