"Tervisepooltunni" episood: EMO

Seekordses "Tervisepooltunni" episoodis heidame pilgu koos Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskuse juhataja Vassili Novakiga erakorralise meditsiini osakonna (rahvasuus tuntud kui EMO) tegemistesse. Muuhulgas räägime, millises olukorras peaks pöörduma EMOsse ja millised mured on lahendatavad visiidiga perearsti juurde.

Kuula episoodi EMO tegemistest siit:

Millises olukorras peaks pöörduma EMO-sse ja millised mured on lahendatavad perearsti visiidiga?

Antud küsimus on igavesti aktuaalne ning vastuseid leiab erinevatest abimaterjalidest. Hiljuti publitseeritud variant on nii Regionaalhaigla kui Tallinna Perearstide Seltsi koduleheküljel kättesaadav: https://www.perearstiselts.ee/esilehe-uudised/5685-tervisehaeire-kas-perearst-voi-emo.

Siin on välja toodud kaebused ja seisundid, millega pöörduda EMO-sse ja millega perearsti poole. Pean aga tunnistama, et ühest konkreetset vastust paraku ei ole ning üheselt mõistetavat nõuannet anda ei saa. Haigus võib äkitselt ägeneda ning abi vajada. Samuti vastupidine olukord, kus esialgne probleem tundub suur, inimene tunneb end väga halvasti aga piisab palavikualandajast ning enesetunne paraneb. 

Üldjoontes sõltub kõik sellest, milline on side patsiendi ja perearsti vahel, kui hästi ja mugavalt on korraldatud vastuvõtt. Kas perearst suudab patsiendile ja lähedastele olukorda selgitada ning raviplaani koostada. Julgen väita, et tänapäeval suudavad paljud perearstikeskused kvaliteetset teenust pakkuda ja inimesed saavad abi. EMO-sse ootame eelkõige kiirabiga saabuvaid patsiente, kes ennast ise aidata ei saa ning keda ka perearst ei saa aidata. 

Ometi on EMO-sse pöördujaid palju. Järjekorrad ulatuvad tihti tundidesse, eriti õhtuti.

Jah, see on tõsi. Kõikidest aasta jooksul EMO-sse pöörduvatest visiitidest moodustavad 75% inimesed, kes ise siia tulevad (sh perearsti või spetsialisti soovitusel). 

Mainisite, et järjekorrad on õhtuti suured. Need patsiendid on tegelikult enamasti päeval saabunud. Kui alguses ametnikud arvasid, et EMO-sse pöördutakse õhtuti või nädalavahetustel, siis hiljem selgus, et enamus patsiente pöördub EMO-sse siis, kui perearstid veel tööl on. Võib öelda, et kell 8-16 tööpäevadel ongi kõige rohkem patsiente (umbes pool).

Kas tegemist on inimestega, kes pole eelnevalt perearstiga suhelnud ja keda perearst EMO-sse saatnud ei ole?

Tegime Regionaalhaiglas uuringu ja selgus, et paljud ei pöördunudki varasemalt perearsti poole. Öeldakse, et perearst ei võta vastu. Kui võtsime perearstiga ühendust, siis vastab arst, et patsient pole isegi tema poole pöördunud.

Põhjus võib olla selles, et kui inimene perearstiga kontakti otsib, siis võtab kõne vastu kas pereõde või registratuur ning aega pakutakse järgmisel päeval või alles järgmisel nädalal. Patsient sellega ei rahuldu ja nii tullaksegi hoopis EMO-sse.

Seega normaalne süsteem võiks ette näha, et päevasel ajal, kui perearstikeskus on avatud, siis helistada esmalt perearstile ja tema soovitusel alles suunduda EMO-sse?

Minu vastus on ei. Põhjus on lihtne. Perearsti tööpäev on väga pingeline ja koormav. Seaduse järgi on vastuvõttudeks määratud neli tundi ja muu aeg on sisustatud teiste vajalike tegevustega. Minu arvates võiks vastuvõtuaeg olla pikem, aga seadus on nii paika pannud. Tööaeg on perearstile stressirohke ja puht füüsiliselt ei ole võimalik kõikidele kõnedele vastata ja edasisi suuniseid jagada.

Oleme uurinud Skandinaavia kogemust, sest Ühendriikide ja Saksamaaga me ennast võrrelda ei saa, seal on täiesti teine tervishoiusüsteem. Leidsime, et meil peaksid olema valvekliinikud. Mitme perearstikeskuse konsultatsioon, kus on valvearst ja valvepersonal. 

Võin tuua näiteks Lasnamäe Medicumi, kus on organiseeritud vastuvõtukabinet, mis on ette nähtud neile, kes otsivad kohest abi. Kui perearsti juurde vastuvõtule piisavalt kiiresti ei saa aga inimene vajab näiteks arstitõendit või reisieelset vaktsiini, siis tegu ei ole EMO probleemiga, aga lahendust on vaja. Rääkimata ägedalt haigestunud patsientidest, kes vajavad elementaarset nõustamist ja ülevaatust, ravimite väljakirjutamist. 

Kui esmane abi on antud, siis võib hiljem pöörduda perearsti poole, kes jälgib haiguse edasist kulgu. Selline oleks minu visioon. Hetkel on kõik pandud perearsti õlgadele. Head keskused suudavad õnneks pakkuda paremat vastuvõttu pereõdede poolt, kes püüavad patsiendi muret primaarselt lahendada ning vajadusel pakuvad arstiaega. Positiivne trend on olemas ja olukord nii nutune ei ole, kuid siiski on veel suur ports inimesi, kes otsivad abi meie osakonnast.

Mida ikkagi teha olukorras, kui pühade ajal või nädalavahetusel vajatakse tõendit või on muu mure, mis kiirabi ei vääri aga mitu päeva oodata ei saa?

Üks variant on perearsti nõuandetelefon, mis on ööpäevaringne ja haigekassa poolt rahastatud. Hoiataksin dr Google'i kasutamise eest. Tegu ei ole kõige parema töövahendiga, sest info on kahtlase väärtusega. Võimalusel küsida tuttava arsti käest soovitust.  

See võib vist isegi ohtlik olla, kui lugeda foorumis teise mitteprofessionaali kirjutatud arvamust.

Jah, nõustun. See muidugi ei tähenda, et õige informatsiooni leidmine on võimatu. On olemas ka tasulised leheküljed. Samuti spetsialiseeritud foorumid, kust näiteks kroonilise haigusega patsiendid jagavad nõu ning sealt võib päris häid näpunäiteid saada. Ja mõned kliinikud pakuvad veebinõustamise teenust, kus saab arstile küsimuse saata. Vastav spetsialist tutvub probleemiga ja annab nõu. Kokkuvõttes siiski ei loe ma internetti parimaks kohaks, kust abi saada. Pigem kasutada arsti nõuandetelefoni.

EMO-sse peaks pöörduma juhul, kui enesetunne on nii nõrk või valu nii tugev, et oma jõuga enam hakkama ei saa. Samuti on ohtlik tugev hingeldamine. 

Enamikel juhtudel vajavad meedikute tähelepanu ka traumad. Kui ikka jäse on traumeeritud, esineb tugev turse ja valu, siis tuleb traumapunkti pöörduda.

Vahel tuleb arvestada seisundi põhjuseid, näiteks kui vanal inimesel on kõrge palavik. Noored inimesed, eriti lapsed, taluvad palavikku paremini. Vanadele inimestele on see palju raskem, tuues kaasa väga kehva enesetunde. Palavikualandaja viib aga temperatuuri jälle alla ning EMO-sse pole vaja pöörduda. 

Näiteks: kui teismeline laps mängib jalgpalli, lööb jala kõvasti ära ja tundub, et varbaluu on murdunud, siis kas peaks pöörduma õhtul EMO-sse või tasuks oodata järgmise päevani? 

Ütleme nii, et sõrme või varba trauma ei ole eluohtlik ning sellesse inimene ei sure. Kui antakse elementaarne abi, paikne külmakompress ja valuvaigisti, siis hilisõhtul EMO-sse tormama ei pea. Küll aga ei tasu nädalat oodata, kui valu ei taandu ja paistetus alla ei lähe. Sellistel juhtudel võib olla liiga hilja. Peame otsast peale alustama, luu sirgeks tõmbama, uuesti lahastama ning see kõik pikendab raviaega. 

Mis on sagedased probleemid, millega EMO-sse pöördutakse?

Ise, ilma kiirabita, pöördub traumadega meie poole aastas umbkaudu 20 000 inimest ning levinumad on jäsemetraumad. Teatud osa moodustavad haavad, näiteks noaga näppu lõikamine. Vahel ka suuremad traumad nagu enda vigastamine maja- või talupidamises leiduvate masinatega. Kukkumisega seonduvalt tullakse põrutuste ja suuremate liigeste venitusega. Enamus on ikka jäsemete vigastused: randmed, hüppeliiges, põlved.

Muud põhjused on tugev valu. Kõige sagedasem põhjus on kõhuvalu, samuti peavalu ning valu rinnus. Enamus juhtudel on see põhjendatud ning tuleb uurida, kas valu taga on tõsisem haigus. Eriti kui sellega kaasnevad veel sümptomid nagu oksendamine ja iiveldus. 

Veel on põhjusteks nõrkus ja õhupuudus. Siinkohal kutsutakse kiirabi, sest ei jõuta ise piisavalt kiiresti EMO-sse.

Kahjuks tullakse meie juurde ka väikese palaviku ja hingamisteede infektsiooni tunnustega, n-ö tavaline nohu ja köha. Mõni on harjunud kohe saama antibiootikume, mida perearst ikka välja kirjutab. Tegelikult ei ole sellised mured pakilised, neid on võimalik kodus ravida ja hiljem perearsti poole pöörduda.

Samuti käib meil inimesi, kes otsivad uuringu- või konsultatsioonivõimalust. Tullakse lootuses saada kiiresti kitsa spetsialisti konsultatsiooni. See pole kindlasti põhjendatud.