Pealehele
Üldkirurg Sten Saar kirjutab oma tööst ja elust Lõuna-Aafrika Vabariigis kuulsas Groote Schuuri haiglas, kus ta lisaks igapäevasele kliinilise tööle osales aktiivselt ka teadustöös.
Groote Schuuri haigla (GSH) Kaplinnas Lõuna-Aafrika Vabariigis sai igaveseks kuulsaks, kui 1967. aastal tegi dr Christiaan Barnard seal maailma esimese südamesiirdamise. GSH traumakeskus on üks tuntumaid traumakeskuseid maailmas ning näeb väga suurel hulgal laske- ja noavigastusi. Töötamine sealses meeskonnas oli üks minu karjäärialaseid unistusi. Olen tänulik prof Peep Talvingule, tänu tema soovitusele oli võimalik taotleda kohta GSH traumakeskusesse. Konkurents sinna on tihe ja sooviavaldusi tuleb üle maailma. Väga paljud tuntud traumakirurgid on saanud tuule tiibadesse just sealt.
Osakonna vastutavad traumakirurgid on prof Andrew Nicol (osakonna juhataja), prof Pradeep Navsaria, dr Sorin Edu ja dr Deidré McPherson. Kõik on väga kogenud ning lisaks tohutu teadusprofiiliga. Prof Navsaria on tavatsenud öelda: „Publish or perish.“ (’avalda või hukku’ – toim.) Nende sulest on ilmunud mitmeid artikleid väljaandes Annals of Surgery.
Ettevalmistused
Esimene suur takistus, mis tuli ületada, oli arstilitsentsi saamine. See protsess kestis ligikaudu poolteist aastat, oli päris kulukas ja selle käigus hakkas vahepeal tekkima tunne, et kas nimetatud dokumendi saamine üldse on võimalik. Siiski mõni kuu enne praktika algust litsents saabus ja sain täie kindlusega hakata tegema ettevalmistusi Kaplinna minekuks. Praktika kestuseks oli planeeritud kaks ja pool kuud.
Üürikorterite hinnad Kaplinnas on väga kõrged ja seetõttu valisin elukoha kesklinnast kaugemale, kus hinnad veidike soodsamad. Elasin Bloubergstrandis, kust avanevad maalilised vaated Kaplinna kuulsatele mägedele. Korter asus 18 kilomeetri kaugusel haiglast ning ummikute ajal võis sõit kesta isegi kaks tundi, seega startisin tihti juba enne kella kuut hommikul.
Eesliinil
Kõik residendid peavad umbes 20–25% praktika ajast töötama traumaosakonna eesruumis, kuhu kiirabi esmalt haiged toob ja kus toimub esmane/teisene ülevaatus ATLS (Advanced Trauma Life Support)-printsiipide alusel. ATLS-printsiipide täitmist jälgiti väga karmilt.
Traumaosakonna eesruum jagunes kolmeks: punane ala, kuhu toodi kõige kriitilisemad haiged (vastab meie intensiivravi saalile); kollane ala (keskmise raskusega haiged) ja roheline ala (meie kontekstis võiks vastata traumapunktile). Vigastuste ampluaa on lai ning rohkem kui pooled juhud on seotud noa- või laskevigastustega. Palju esineb ka tömpe peatraumasid, mis enamasti seotud vägivallaga. Juba paari kuuga on võimalik näha kõikvõimalikke vigastusi ja mehhanisme. Edasi suunatakse patsiendid kas operatsioonile, osakonda või kergemate vigastuste korral koju.
Lisaks igapäevasele kliinilise tööle osalesin aktiivselt ka teadustöös ning praegu on publitseerimisel artikkel jämesoolevigastustest.
Opereeriva residendina
Pärast kahte nädalat eesliinil algas töö opereeriva residendina (cutting registrar). Tööpäev algas kell 6.30 osakonnas patsientide ülevaatamisega ja visiidiks ettevalmistamisega. Esimene visiit algas kell 8 ja võis kesta paar tundi. Valved kestsid 24 tundi ja tegime nädalas kaks-kolm valvet, lisaks igapäevane töö osakonnas (kui ei olnud valves). Töötunde tuli nädalas umbes 80. Iga päev oli ka teine visiit, mis algas kell 15.
Valved olid tohutult põnevad ning paljud juhud vajasid väga kiireid ja kompleksseid otsuseid. Näiteks laskevigastus, kus kuul oli sisenenud ühest küljest ja väljunud teisest. Haige kaldub šokki. Laparotoomial tuvastati diafragmavigastus, maksavigastus, põrnavigastus, jämesoolevigastus, duodeenumi vigastus ja maovigastus. Vaja oli teha kiireid otsuseid ning leida lahendused väga paljudele vigastustele korraga. Sarnaseid patsiente oli palju. Hulgaliselt toodi ka patsiente, kel esines laskevigastusi kaela või jäsemete piirkonda.
Vägivalla ohvrid
Enamik patsientidest olid aktiivsed gängiliikmed ning ka üks meeldejäävamaid valveid oli seotud „gängindusega“. Olin just kiirabiplatvormil joomas kohvi, kui kohale sõitis kuuliauke täis auto ning autoroolist väljus noorem mees, kes tõi haiglasse oma isa, kelleks oli Kaplinna kõige kurikuulsam gängster ning suurima grupeeringu Hard Livings looja ja juht, keda oli maja ees (mõni kilomeeter GSH-st eemal) autos rünnatud. Patsient oli lastud „sõelapõhjaks“ ja me kuulutasime ta elustamisruumis surnuks. Paari minuti jooksul täitus traumaosakond raskerelvastuses eriüksuse politseinikega ja osakond võeti valve alla kartuses, et teiste gängide liikmed võivad hakata saabuma. Eesmärgiks sai toimetada surnukeha kiiresti haiglast välja. Tema surm oli nädalaid Kaplinna ajalehtede esiuudis ja kardeti, et niigi väga suur tapmiste hulk linnas kasvab veel. Tema poeg tulistati samal päeval surnuks haiglast veidike eemal.
Vaatamata suurele vägavallahulgale on Kaplinn üks maailma ilusamaid linnu, eriti looduse poolest. Ükskõik mis suunas vaadata, paistab ookean või mäed. Üksikuteks vabadeks päevadeks, mis tekkisid, pakkus Kaplinn fantastiliselt palju avastamist ja tegevust – veiniistanduste külastamine, mägedes käimine, suurepärase toiduga restoranid, ookeanirannad jpm.
Võimalus töötada ning õppida Groote Schuuri haigla suures traumakeskuses oli minu karjäärialase unistuse täitumine. Suur tänu ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglale (nooremarsti stipendium) ja Tartu Ülikoolile (Liisa Kolumbuse mälestusfondi stipendium; Andreas ja Elmerice Traksi stipendium) toetuse eest.
Tekst: Sten Saar, üldkirurg