Päev, mis muutis kõik

Möödunud aasta 21. juunil toimunud Telliskivi tulistamine tundus pealtnäha kui stseen mõnest filmist. Neli kuulihaava saanud taksojuht Sergei jaoks oli see aga uskumatu reaalsus. Siin on tema lugu.

„Mäletan, et ilm oli väga ilus. Soe, aga vaikne öö. Rahvast eriti ei liikunud. Kui sain tellimuse Telliskivisse, mõtlesin tükk aega, kas vastata või mitte. Viimasel hetkel vajutasin nuppu – tulen! –, olgugi, et mul oli kümne minuti pärast tellimus juba ootel. 

Öötöö pole mulle kunagi meeldinud. Ma küll otseselt ei tahtnud sõitu minna, aga mõtlesin, et hakkan varem pihta – teenin hommikuks rohkem raha. Aga nii ta läks …
Mingit valu ma ei tundnud, seda ma ei mäleta. Et minus on neli kuuli, mõistsin viimase lasuga. Aju ei tahtnud seda lihtsalt uskuda. Mõtlesin, et paugutatakse traumapüstolist, aga kui lõpuks autosse vaarusin, sain aru, et mind tulistati päriselt. 

Verd ma ei näinud, ei teadnud sellest midagi, kuni arstid riided lõhki lõikasid. Ajajoont ma luua ei suuda, aga tundus, et abi jõudis kiiresti. Vähemalt kaldun nõnda arvama, sest politseisireeni kuulsin kohe ja siis lõppesid ka lasud …

Seejärel tõsteti mind ühelt kanderaamilt teisele. Ja siis pilt kadus. Pildimälu pole mul sellest ööst peaaegu üldse. Viimane mõte oligi, et olen nüüd haiglas.
Ärgates mäletasin kõike. Segadust, kus ma olen ja mis juhtus, ei olnud. Aga tunnet, et nüüd on kõik hästi, ei tunne vist tänagi, veel vähem tundsin seda haiglas.

Pigem meenub emotsioon, et nüüd ongi läbi, siin kõik lõppebki. Aga läks teisiti. Olen elus. 

Praegu valdab mind sügav tänutunne. Tänu arstidele, et nad suutsid mind sellest kõigest välja tirida. See oli miljonivõit, täielik loterii, et ma sepsisesse ei vajunud ja sellise verekaotusega ellu jäin. Kirurg, kes mind lappis, ütles, et mul oli verd alles paari liitri ringis, kui niigi palju, vererõhk oli 20 korda 40. Vot seda ma mäletan! See oli ikka supertöö, mis ära tehti.

Oma keha sain kiiresti tagasi, poolteise-kahe nädalaga suutsin tõusta ja käia. Haiglas ma pikalt ei viibinud. Sain juba augusti esimestel päevadel välja. Oleksin võinud pikemalt pikutada, aga tahtsin koju. 

Septembris läksin taastusravisse. Tüdrukud näitasid harjutusi ette ja seletasid, kuidas „vigu“ parandada. Sellest oli palju abi. Aitas ka see, et ma ise polnud laisk. Teen harjutusi senimaani.

Mis see kõik minus muutunud on? Olen mõnikord mõelnud, et miks see juhtus, aga pikalt vaagima pole jäänud. Eks iga asi juhtub vist põhjusega.
Tähtis on see, et ma elan. Iga päev on ilus, kõik on suurepärane. Ma ei väsi oma arste tänamast. Olen kõigile öelnud, et Eestis on superarstid, kuldsete kätega inimesed. 

Hiljuti lugesin üht Roman Baskini intervjuud, kus ta mõtiskles, kuidas me nii hirmsasti ajasime oma iseseisvust taga, aga nüüd on paljud läinud hoopis võõrsile paremat elu otsima. Eks inimene otsibki, olen isegi välismaal käinud ja tööd teinud, aga ma ei ütle kunagi, et ei taha Eestis olla. 

Siin on võrratu elada, see on superkoht. Siin on nii palju ruumi, õhku, metsi. Tundub, et mõnes kohas planeedil hakatakse värsket õhku varsti apteegis müüma. 
Haiglas mõtlesin kogu aeg, kuidas tahaks koju, oma talusse. Nii kui ma sinna sain, oli see võrratu. Teine koht, kuhu kibelesin, oli mererand. Tahtsin lihtsalt liivale, istuda mere ääres ja päikest vaadata. See on viimase peal! Sel aasta käisin mitu korda meres. On ülim, kui saad teha, mida tahad, ja su keha seda suudab.“

„See oli mu elu raskeim valve!“ 

Eelmise suve sündmusi meenutab üldkirurg ja Läänemaa haigla juht dr Edvard Garder, kes tegi Sergeile EMO-sse jõudes elupäästva torakotoomia.

Millises seisus Sergei haiglasse jõudes oli?

Sergei oli üliraskes seisundis, kuid suutis veel vaevaga paar sõna rääkida ja raskustega hingata. Olukord hakkas kiiresti halvenema – õige pea tuli Sergei süveneva hingamispuudulikkuse tõttu intubeerida ja narkoosi alla viia. Oli selge, et kompuuteruuringuks pole aega. Kuna välise vaatluse ning REM-saalis tehtud uuringute põhjal tundusid seisundit enim mõjutavad vigastused olevat rindkeres, paigaldasime koos minuga valves olnud kirurgiaresidendiga talle mõlemasse pleuraõõnde dreenid. Selle peale Sergei seisund paranes märgatavalt, kuid vaid viivuks – peagi oli ta süstoolne rõhk taas 40 mm Hg ning seisund kriitiline. 

Kuna vasakusse pleuraõõnde asetatud dreenist oli tulnud verd ja ka vigastused tundusid eeskätt sealpool olevat, avasime vasakpoolse rinnakasti. Ilmnes massiivne veritsus vasakusse pleuraõõnde. Samuti sai selgeks, et vigastus on rinnakasti ülaosas, kuid nii kõrgel, et selle lõike kaudu pole võimalik verejooksu lõplikult peatada ega definitiivselt ravida, seega tamponeerisime selle piirkonna ära. Umbes samal hetkel jõudis kohale koduvalves olnud rindkerekirurg dr Andrus Arro, kellega koos suundusime operatsioonituppa. 

Tee peal arutasime, mida edasi teha. Rinnakasti on võimalik kogu ulatuses avada, laiendades olemasolevat ristilõiget üle keskjoone ka paremale poolele – tehes n-ö pärlikarptorakotoomia – või tehes vertikaalse keskjoonelõike ehk sternotoomia. Opituppa jõudes otsustasime sternotoomia kasuks ning selle kaudu parandasime vigastused ka ära. 

Kui kaua selle kõigega aega läks?
Sergei saabus reanimatsioonisaali minu mälestuste järgi umbes pool neli öösel ja operatsioonitoast tulime välja umbes kell seitse hommikul. Esmane käsitlus – pleuradreenid, rindkere avamine ja tamponeerimine – toimuski reanimatsioonisaalis. Edasi läksime haigla teises otsas asuvasse operatsioonituppa. Sergei oli terve transpordi ajal äärmiselt kriitilises seisus. Osaliselt on see kindlasti ime, et ta elama jäi.

Millal tundsite, et nüüd on hästi?
Kui viimane verejooksu koht kopsus sai kinni pandud. Tihtipeale on nii, et isegi kui patsient on kriitilises seisus ja kaotanud ülipalju verd, siis niipea kui peatad verejooksu, stabiliseerub ka seisund olulisel määral. Isegi kui pole jõutud veel mitmeliitrist verekaotust asendada. 
Sergeil oli tegelikult kaks rasket vigastust. Kui esimese panime kinni, läks veel natuke aega, et aru saada, et ka kopsust jookseb arteriaalselt. Kui sinna sai sõrm peale pandud, hakkas ka tema seisund paranema.

Kui palju verd Sergeile üle kanti?
Tohutult. Täpset kogust ei tea öelda. Temasugusel mehel on kehas umbes viis liitrit verd, kuid vahel saavad raskes seisundis patsiendid vereülekande kaudu lausa kümneid liitreid. Tihti küsivad inimesed, kuidas see võimalik on – tuleb arvestada, et ülekantav veri jookseb ühest kohast küll sisse, aga seni, kuni pole verejooksu peatatud, jookseb ta teisest kohast ka välja. 

Meile tuli EMO-st muidu traumameeskonda mittekuuluvat personali appi. Mäletan, kuidas valveortopeedid pigistasid verepakke, et ülekanne kiiremini sujuks. 

Kuidas sellest ööst praegu mõtled? 
Kõva kogemuse sain. Mul on pärast seda olnud veel vaja erakorraliselt rindkereõõnt avada, polnud küll kuulihaav, aga noalöök südamesse. Selle patsiendi õmblesin ise kinni ja patsient läks omal jalal koju. 

Kuidas oli pärast sellist sündmust magama jääda?
Eks mul natuke ergastunud meeleseisund ikka oli, aga magasin rahulikult. Tookordne valve oli otsast lõpuni väga töine ja ka füüsiliselt raske. Nii kui ma kell kaheksa majja sisenesin, hakkas pihta! Olime residendiga juba mitu lõikust ja erakorralist endoskoopiat teinud, kui Sergei vastu hommikut saabus. 

See oli kindlasti mu elu raskeim valve. Olen ju tegelikult üldkirurg ehk treenitud opereerima kõhuõõnes. Et ma üldse rinnakasti julgesin minna, oli tänu professor Talvingule, kes on Eestisse toonud mitu rahvusvahelist tipptasemel traumakoolitusti, mille raames treenitakse ka mitte vastava eriala kirurge kriitilisel vajadusel opereerima piirkondi, mis pole nende jaoks tavapärased. 

Heade kolleegide abita ei tee arstiabis suurt midagi 

Andrus Arro, rindkerekirurg 

Operatsioonituppa jõudmisel oli Sergei Holmbergi seisund kriitiline, arteriaalne vererõhk 0. Operatsioon ei olnud tehniliselt keeruline. Verejooksu peatamiseks oli tarvis sulgeda ühe rindkeresisese suure veeni ja vasaku kopsu ülasagara segmendiarterite verejooks.

Olen korduvalt imestanud selle üle, kui kiiresti on meie opitoad kriitilises olukorras valmis üliraske haige vastuvõtuks – nii ka 21.06.2019. Etteütlemise aeg oli lühike, opitoas mingit viivitust ei olnud. Haige jõudis opituppa kell 04.50, nahalõige tehti kell 04.55. Operatsiooni kulg oli ladus – kriitilise verejooksu sulgemiseks kulus alla 20 minuti. Operatsiooniõed olid Paula Loberg ja Triinu Killar, anestesioloog dr Vladimir Kolbassov, anesteesiaõde Ljubov Bozko. Lisaks dr Edvard Garderile oli operatsioonil abiks dr Arvo Reinsoo.

Verekaotus operatsiooni eel oli hinnanguliselt ca 3,5 liitrit või rohkem. Verekomponentide ülekanne algas EMO reanimatsioonisaalis, tasakaalustatud ülekanne jätkus opitoas. Kõik see toimus öösel, mil verepangas oli tööl üks inimene – laboriarst Merike Marge.

Suure verekaotuse järel esinevad alati hüübimishäired, mille raviks on vajalik verekomponentide tasakaalustatud ülekanne. Segavat ooteaega verekomponentide ülekandel selle operatsiooni ajal kindlasti ei olnud. Sellele vaatamata kulus difuusse verejooksu peatamisele kolm korda rohkem aega kui operatsiooni põhietapile.

Esialgne operatsioonijärgne kulg oli ladus, operatsioonitoast lahkus haige kell kaheksa hommikul, pealelõunal lõpetati narkoos ja õhtul ekstubeeriti. Narkoosist ärgates oli patsiendi vereringe stabiilne, mõistus selge, hingamispuudulikkust ei esinenud, valu hästi kontrollitud.

Lisaks teostas dr Villem Teder mitu keerulist ortopeedilist operatsiooni.

Kõiki kolleege, kes Sergei Holmbergi paranemisse panustasid, ei oskagi kokku lugeda.
 

Üks vereannetus võib päästa mitu elu

2019. aastal toimus Regionaalhaigla verekeskuses üle 25 000 täisvereloovutuse. Sellel aastal (alates 1. jaanuarist detsembri alguseni) on toimunud umbes 23 000 täisvereloovutust. 

Doonori poolt annetatud täisverest valmistatakse kolme põhikomponenti: erütrotsüütide suspensiooni, värskelt külmutatud plasmat ning trombotsüütide kontsentraati. Tänu eri komponentide tootmisele, säilitamisele ja kasutamisele kasutatakse doonoriverd maksimaalselt.

Erütrotsüütide suspensiooni ülekannet vajavad patsiendid aneemiate puhul ja verekaotustel (nt trauma, suurte operatsioonide või sünnitusel tekkinud verekaotuse tõttu). Ka vastsündinud võivad vajada verevahetuse tegemiseks vereülekannet. Trombotsüütide kontsentraati läheb tarvis hematoloogiliste ja maksahaiguste, vähi ning suure verekaotuse korral. Värskelt külmutatud plasmat aga sulatatakse ning kantakse üle patsientidele massiivsete verejooksude, hüübimishäirete ja põletuste korral. 

Lisaks täisvereloovutusele saavad doonorid käia afereesiprotseduuridel. Näiteks plasmafereesi doonor saab ühe protseduuri käigus loovutada kolm ravidoosi afereesiplasmat. Multikomponent-afereesi doonor aga loovutab ühe protseduuri käigus üldjuhul kaks ravidoosi trombotsüüte ning kaks ravidoosi plasmat. Aasta jooksul tehakse Regionaalhaigla verekeskuses kokku umbes 2500 plasmafereesiprotseduuri ning 700 multikomponent-afereesiprotseduuri.

Kui patsient vajab vereülekannet, siis tänapäeval ei kutsuta appi tema lähisugulasi, vaid pöördutakse vereteenistuse poole. Viimase eesmärk on varustada haiglaid vajalike verekomponentidega. Selle ülesande täitmiseks vajavad verekeskused doonorite abi.

See, kui palju verd patsiendile keskmiselt vereülekande kaudu antakse, sõltub konkreetsest haigusest ja seisundist. Näiteks tõsise õnnetuse, trauma ja suure verekaotuse puhul võib inimene vajada kõigi kolme verekomponendi ülekannet ja seda suurtes kogustes. Verekeskuses on alati olemas optimaalsed verevarud, et selliste ootamatute juhtumite korral (nagu ka Telliskivi tulistamine) saaks patsiendid kohest abi. Kui haiglale väljastatakse suures koguses verekomponente, pöördub verekeskus alati ka doonorite poole, et kutsuda neid aktiivselt verd annetama, taastamaks verevarude seisu.

Oma veregrupi saab teada verekeskuses. Pärast kolmandat vereloovutust saab vaadata oma andmeid ka e-doonori andmebaasist edoonor.regionaalhaigla.ee/eDoonor.

Iga terve, 18–60-aastane inimene võiks mõelda veredoonorlusele, sest kunagi ei tea, millal me ise või meie lähedased võivad vajada vereülekannet. Üks vereannetus võib päästa mitme inimese elu. Nõuetega doonoritele saab tutvuda verekeskuse kodulehel verekeskus.ee. 

Allikas: Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse doonorluse osakonna juhataja-ülemarst Gulara Khanirzayeva

Tekst: Kelly Kipper
Fotod: Aivar Kullamaa

Artikkel on ilmunud Regionaalhaigla ajakirjas (2021, nr 1): https://www.regionaalhaigla.ee/et/ajakiri