Pealehele
Tekst: Evelin Kivilo-Paas
Foto: Raul Mee
Volbriööjärgne hommik. Kell näitab 10. Lääne-Harju politseijaoskonnas Rahumäe teel ootavad mõniteist mundrikandjat algavaks liikluspatrulliks korraldusi, teiste seas Regionaalhaigla erakorralise meditsiini arst, kaks kuud tagasi abipolitseiniku teekonda alustanud Elise Naggel.
Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse välijuhi Marek Vähi pilk on naelutatult arvutiekraanil. „Ööpäevas pole midagi hullu juhtunud,“ sõnab välijuht. „Üks inimkannatanu on tõuksiõnnetuses toimetatud haiglasse.“ Vähi annab patrullpolitseinikele käskluse tõukeratastel teravamalt silma peal hoida ja vajaduse korral sekkuda. „Karistus pole prioriteet, aga rikkumised tuleks ära lõpetada,“ on Vähi konkreetne.
Politseinikud jagunevad paaridena autodesse. Elise Naggeli paariline ja juhendaja on 21-aastase kogemusega politseiametnik Karin Mikk, kes töötab samaaegselt Põhja prefektuuris liiklusjärelevalves ja Tallinna Kiirabis erakorralise meditsiini tehnikuna.
Karin heidab pilgu Elise suunas. „Ma ei saa aru neist inimestest, kes tulevad oma vabast ajast siia,“ sõnab Karin, muie suul ja naerukurrud silmis, silitades samal ajal kuulekalt jalge vahel istuvat Bellat.
Valve kestab 12 tundi: hommikul kella 10-st õhtul kella 10-ni. Lõuna on kolmest neljani. Karin tõstab pagasiruumi koguka koti meditsiinitarvikutega, et vajaduse korral alustada elupäästvat ravi sündmuskohal. Kotti on komplekteeritud vahendid verejooksu peatamiseks, hingamisteede avatuna hoidmiseks, eluohtlike vigastuste kiireks stabiliseerimiseks ja muudki. Tõsi, sellist luksust pole igas politseiautos. Kiirabitöötajana hoiab Karin aga varustuse valmis.
Keda trahvida, keda mitte?
Patrullekipaaž koosseisus Karin Mikk, Elise Naggel ja politseiametnik Heikki Hipponen võtavad suuna Peterburi teele. Karin alustab profileerimisega. Ekraanil jooksvad numbrimärgid kaardistavad liiklejad, muu hulgas tuvastab politsei, kas liikluskindlustus on olemas. „Kui see on puudu ja iseäranis kaua, tuleb sekkuda ja teha trahvi,“ sõnab Karin. Menetlejana on tema otsustada, kas trahvida või mitte. Karin on piirdunud hoiatusega juhtudel, kui kindlustuspoliis on äsja lõppenud.
Politseiauto sõidu pealt näeb ära muudki rikkumised: telefoniga rääkimise, kinnitamata turvavöö ja kihutamise.
„Eesti inimene on liikluses üsna närviline ja agressiivne, kõigil on pidevalt kiire,“ tõdeb Karin. „Telefon on üks suuremaid probleeme, see on pidevalt näpus. Uuematel autodel saab kõned ühendada, aga ikka tuuakse põhjuseks, et ei oska või ei saa. Samuti pole ühtegi reidi, kus ei tuleks ette kiiruse ületamist. Samas on inimesed nutikad: Waze näitab ju politseipatrulli asukoha ära ning minnakse teist teed pidi.“ Vahel ütleb kogenud liikluspolitseinikule juba sisetunne ära, kui juht on joobes.
Maipüha hommik on Tallinnas rahulik. Lasnamäel Laagna teel vuravad üksikud autod. Ühtäkki kihutab patrullautost mööda hall BMW 320d. Kaspar lülitab märgutuled sisse. BMW-le järele sõitmiseks kruvib politseiauto kiirus korraks 147 tunnikilomeetrini. „Laagna teel ikka juhtub,“ mainib Karin. Ta on siin kohanud ka juhte, kes neljapromillise joobega pole tahtnud autot kinni pidada.
Karin ja Kaspar kontrollivad kiirusemõõtjast üle, et juht sõitis lubatust 44 km/h kiiremini. Nad fikseerivad rikkumisena 39 km/h. See tähendab 768 eurot trahvi. Politsei Apollo-süsteemist selgub, et kodanikul pole seni ühegi rikkumist, nii jääb trahvisummaks 664 eurot. Kaspar loeb rikkujale ette õigused ja kohustused ning kuna muu on juhil korras, võib ta koju sõita.
Tagada turvalisust, päästa elusid
Elise oli mänginud abipolitseinikuks hakkamise mõttega umbes viis aastat, kuniks sai lõpliku tõuke tuttava käitumisest, mis riivas tema õiglustunnet. „Olen ilmselt mõningal määral idealist, kuid usun siiralt õiguskaitsesüsteemi ja selle rolli ühiskonna turvalisuse tagamisel,“ tõdeb Elise.
Kuna meedikute põhitöö käib graafikute ja valvete järgi, on Elise sõnul vaja vabatahtlikuks abipolitseiniku rolliks eelkõige teadlikult aega planeerida. Kahe kuu jooksul on Elise käinud kahes patrullis ning löönud kaasa joobereididel. Ka tulevikus peab ta realistlikuks panustada abipolitseinikuna kord-kaks kuus. „Minu eesmärk abipolitseinikuna on ennekõike lihtsustada politseiametnike tööd,“ sõnab Elise.
Regionaalhaigla erakorralise meditsiini arst-resident Nikita Kädva kaalus juba keskkoolis politseiniku ja arsti kutse vahel. Mõte olla ühiskonnale mitmes mõttes kasulik ning muuta ümbritsevat keskkonda paremaks ja turvalisemaks jäi teda aga kummitama. Nüüdseks on ta olnud abipolitseinik kaheksa aastat.
Algusaastatel käis Nikita politseis abis neli kuni kuus korda kuus, praegu harvem, sest erakorralise meditsiini residentuur võtab suure osa ajast. „Mind motiveerib, kui olen tööga hakkama saanud, näiteks kõrvaldanud alkoholijoobes inimese juhtimiselt. Siis tean, et liikluses on vähemalt üks inimene vähem, kes on potentsiaalselt ohtlik endale kui ka teistele,“ ütleb Nikita.
Abipolitseinikuks saamiseks on vaja kõigepealt läbida väljaõpe, seejärel koguda vähemalt sada tundi politseitegevuses koos politseiametnikuga. Kui see tehtud, on abipolitseinikul võimalus jõuda järgmisele tasemele – minna relvakoolitusele ning saada õigus lahendada teatud ülesandeid iseseisvalt.
Regionaalhaigla erakorralise meditsiini arst-residenti ja endist abipolitseinikku Ott Sääske motiveeris kümme aastat tagasi abipolitseinikuks hakates mõte, et tal võib tulevikus neid oskusi vaja minna. „Elame sellisel ajal ja geopoliitilises kriisipiirkonnas, et igasugused oskused tulevad kasuks – kunagi ei tea, millal on vaja oma peret, oma kogukonda kaitsta,“ sõnab ta.
Oti sõnul on politseitöö hästi mitmekülgne ning ka abipolitseinikel on võimalik lahendada erinevaid ülesandeid. „Politseiametnikud peavad kõike oskama: tundma seadusandlust, et olla kohtueelne menetleja; pidada kinni inimest, teades seejuures normatiive; oskama agressiivse inimese kiirelt ohutuks muuta; lahendada peretülisid ning säilitada rahvarikkas kohas korda; võtta vajaduse korral esmareageerijana vastu isegi sünnituse jne-jne.“
Pärast saja patrullitunni täitumist hakkas parameedikuna töötanud Ott koolitama esmareageerijaid, et nad oskaksid käsitleda traumasid haiglaeelsel viisil. „Tahtsin ennekõike anda edasi seda, mis võiks kunagi neil aidata päästa elu,“ sõnab Ott. Kümme aastat tagasi ei olnud politseis traumahaige esmakäsitluseks vajaminevaid vahendeid, nüüdseks on varustatus oluliselt täienenud ning politseiametnikud saavad soovi korral erakorralise meditsiini tehniku väljaõpet. „Mulle meeldib improviseerida, töötada piiratud vahenditega ja keskkonnas, kus kõik ei ole alati sulaselge, lihtne ja kättesaadav,“ tõdeb pärast abipolitseiniku ametit kiirreageerijaks tööle läinud Ott. Just abipolitseiniku töö andis talle sellise võimaluse.
Kohtuvad kaks maailma
Nikitat on hoidnud abipolitseiniku töö juures missioonitunne. „Saan teha midagi selleks, et nii minul kui ka teistel oleks hea. Mõneti on see minu jaoks nagu hobi, aga ka heategevus, mis ei maksa midagi, küll aga on see hinnalisim kingitus, mida saad teha,“ selgitab ta.
Enamiku väljakutsetest on Nikital õnnestunud lahendada sõnadega, füüsilist sekkumist on olnud vaja harva. „Patrullis on hästi toiminud patsiendikeskne suhtlemine, mis tähendab erapooletut suhtumist ja inimkeskset suhtlust,“ ütleb Nikita. „Minu arvates toimib kõige paremini põhimõte: ole teise inimesega inimene, ja kõige tähtsam – ole inimene iseendaga. Politseivorm ega stetoskoop kaela ümber ei tee kellestki paremat inimest.“
Oti sõnul on politseiteenistuses olles võimalik näha elu hoopis teise vektori pealt. „Inimesed, kes ei tee operatiivtööd, ei puutu niivõrd kokku ühiskonna tumedama poolega. Nad ei hooma, kui julmaks võivad inimesed minna ning mis probleeme võib lähisuhetes tekkida.“ Nii nagu ka erakorralisi meditsiinijuhtumeid lahendades, on ka politseiväljakutsete ajal tema sõnul tähtis mitte muutuda emotsionaalseks. Mõnikord on see keeruline, eriti kui väljakutsega on seotud lapsed. „Vaja on end vaos hoida, aga kuidas – see on muidugi miljoni dollari küsimus. Mina olen sellistel puhkudel mõelnud ennekõike sellele, et mind on kutsutud appi seda olukorda lahendama. Ja kui ka juhtub, et lähed endast välja või midagi läheb viltu, aitab see, kui tulla tagasi algusse,“ ütleb Ott.
Ühtaegu politseiametniku ja kiirabitehniku ametit pidav Karin peab puhuti kiirabitööd 24-tunniste valvete tõttu isegi raskemaks. „Mõnikord sõidan 12 tundi järjest, nii et isegi söömiseks pole mahti end vabaks võtta, heal juhul jõuab kiirelt tanklast midagi hamba alla haarata,“ räägib Karin, kes on pälvinud kiirabis parima autojuhi tiitli. „Politseis on 12-tunnise patrulli ajal lõuna püha aeg.“
Liiklusjärelevalve teenistuses on Karinil täna aga eelviimane päev, sest peagi täitub tema ammune soov liikuda isikukaitsesse ning temast saab ihukaitsja. Väliskülalisi on Karin seni küll eskortinud, kuid kõik, mis jäänud sissepoole ruumide uksi, on tema jaoks uus. „Huvitav saab kindlasti olema. Liiatigi, enam ei pea muretsema, et kellegi päeva 600-eurose trahviga ära rikun,“ naerab Karin.
Juhtumid, mis ei unune
Paar aastat tagasi, kui Nikita elas veel Tartus, käis ta patrullis koos politseiametnikuga, kellega nende väärtusruumid iseäranis ühtisid. Oli tavaline laupäevane hommik. Nad tegid liiklusjärelevalvet Turu tänaval, kuni märkasid halli Peugeot’d, mille juhil polnud kinnitatud turvavöö. Nad andsid sõidukile punase-sinise tulega peatumismärguande. Roolis oli 50–60ndates meesterahvas. Mees selgitas, et ei näinud vajadust turvavööd kinnitada. Politseinikud kontrollisid juhtimisõigust ja joovet – kõik oli korras. Seejärel küsinud Nikita kolleeg mehelt:
-
On teil lapsi? Lapselapsi?
-
Jah, on. Ja lapselapsed.
-
Kuidas te suhtuks sellesse, kui üks päev ilmub Delfis artikkel, et liiklusõnnetuses hukkus inimene. Turvavöö oli kinnitamata. Pildil on teie auto täiesti sodiks sõidetud. Mis oleks laste reaktsioon?
Mehel läks nägu valgeks ja ta jäi sõnatuks. Kui mees sai oma juhiloa tagasi, siis tema käed värisesid.
– Kui teil on täiesti ükskõik enda pärast, mõelge perele, lastele ja lapselastele. Kuidas neil oleks ilma vanaisata? Seega olge hea, pange turvavöö kinni. Trahvi ei tee seekord.
Mees sõitis minema, turvavöö kinnitatud. „Tartu on võrreldes Tallinnaga väike. Käies tihti patrullis, näeb samu inimesi. Järgmisel kuul nägime sama autot liikluses, mehel turvavöö kinnitatud,“ tõdeb Nikita. „Kui pelgalt liikluseeskirju korrata ja noomida, läheb inimene lukku ega võta vastu uut informatsiooni.“
Otile meenub väljakutse, kus oli tarvis toimetada üks laps haiglasse tervisekontrolli, kuid ta keeldus. Kiirabi veenis ja veenis, kuid laps mängis oma toas arvutimängu ning sõimas ja solvas. Kuna laps oli terviseseisundi tõttu teistele ohtlik, kutsus kiirabi sundhospitaliseerimiseks appi politseinikud. „Politseinik oli loov. Ta teadis üht-teist mängust, mida laps mängis, lõi nii kontakti ja leidis temaga inimliku keele, mille peale nõustus laps vabatahtlikult kaasa tulema,“ räägib Ott. „Igal kutsel on rohkem kui üks lahendus. Loovus, hea inimesetundmine ja psühholoogioskused tulevad selles ametis kuhjaga kasuks.“
Suletud uste taga
Aastaid politseiväljakutsetel käinud Nikita tõdeb, et jätkuvalt on Eestis suur probleem lähisuhtevägivald. „Iseäranis kurb on, et politsei ja kiirabi saavad sageli ka korduvaid kutseid. Kujunenud on nõiaring: vägivallatseja märatseb, ohver kannatab, aga ei julge abi saamiseks kuhugi pöörduda, sest kardab vägivalla kordumist, ning ka politseiniku juuresolekul üritab vägivallatsejat valgeks rääkida ja võtab süü enda peale,“ kõneleb Nikita.
Samuti kipub ühiskond alahindama alkoholi mõju. „Sageli näeme seda nädalavahetustel või siis tänavapildis, kui kodutu, õllepurk käes, pingil pikutab. Reaalsuses tarvitatakse alkoholi iga päev, iga kell, igas kohas ning suhteliselt igas vanuses, ka 12-aastased ja nooremad. Edukas kesk- või kõrgastme juht, kelle elu paistab väljastpoolt ilus, tarvitab igal õhtul alkoholi, et stressi maandada,“ räägib Nikita. „Tekivad peretülid ja ühel hetkel füüsiline vägivald.“ Suur osa neist juhtumitest aga ei jõuagi politsei, kiirabi või EMO-ni, vaid jääb suletud ukse taha.
Abipolitseinikuna on Nikita samuti täheldanud, et inimesed on üksteise vastu kuidagi kurjad ning aastatega on see läinud hullemaks. „Mina-pilt ehk inimese teadvustatud ettekujutus endast on nii suureks kasvanud, et tihtipeale ei arvestata teistega. Nii kannatavad omavahelised suhted,“ lisab ta.
Kõige tähtsam küsimus
Kell 12.50 jätkab patrullekipaaž Lasnamäel J. Smuuli teel kiiruse mõõtmist. Heikki sätib kiirusemõõtja tee keskel olevale saarele. Karin ja Elise on valmis kiirust ületanud autojuhte menetlema.
Patrullis käies on Elise täheldanud inimeste väga erinevat suhtumist politseitöösse. „Osa näeb politseinikke pigem karistajatena, nad usuvad, et reidide ja trahvide eesmärk on eelkõige täita riigieelarvet, mitte tagada ühiskonna turvalisust,“ tõdeb Elise. „Joobekontrollides on inimesed pahandanud, et jäävad kinnipidamise tõttu hiljaks või teevad sarkastilisi märkusi stiilis „teil vedas, täna on ainus päev aastas, kus olen kaine“. Õnneks on ka neid, kes mõistavad, et reide tehakse eelkõige selleks, et hoida ära raskeid õnnetusi ja kaitsta inimelusid. Ennetustöö tähtsust kiputakse alahindama, paljud sekkumised ei paista silma, kuid aitavad ära hoida tõsiseid tagajärgi.“
Möödub mõni minut ja Kaspar juhatabki esimese kiirustaja tee kõrvale. Juht on sõitnud 50 km/h alas tunnikiirusega 69 km/h. Trahv 112 eurot. Paari minuti möödudes on järjekordne kiiruserikkuja kinni peetud.
Trahv 105 eurot. Siis 133 eurot. Taas 133 eurot. Siis 126 eurot. Iga ületatud tunnikilomeeter maksab kiirustajale 7 eurot.
„Trahv pole eesmärk iseenesest,“ tõdeb Karin. Küsin alati: mis võib inimese ära tappa? Joove – võib. Kinnitamata turvavöö – võib. Telefoni näppimine – võib.“ Politseinikud ja meedikud näevad seda lubamatult sageli. Kõike seda on võimalik liiklusõnnetuste põhjusena vältida.
Eelmisel aastal juhtus Eesti liikluses 1615 inimkannatanuga liiklusõnnetust, hukkunuid oli 43, vigastada sai 1815 inimest. Oli kõigest 18 päeva, mil ükski inimene ei saanud liikluses viga. Viimase viie aasta vaates on see isegi võrdlemisi hea tulemus. Võiks olla vähem. Palju vähem.