Pealehele
Möödunud suvel tuli Regionaalhaigla erakorralise meditsiini ja kiirabikeskusel lahendada mitu masskannatanute sündmuste juhtumit. Kuidas meeskond sellega hakkama sai?
Tekst: Evelin Kivilo-Paas
Fotod: erakogu
Juhtum 1: Lux Expressi bussiõnnetus
28. juulil kell 13.15 saab Põhja prefektuur teate, et Tallinna–Pärnu–Ikla maanteel Saue lähedal on juhtunud liiklusõnnetus. Tallinnast Pärnusse teel olnud reisijaid täis Lux Expressi buss on sõitnud otsa teepervel peatunud veokile. Liinibuss on reisijaid täis – pardal on 52 inimest.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskusse (EMK) jõuavad esmased vihjed bussiõnnetusest kiirabi raadiojaama kaudu. Sündmuskohale sõidavad Tallinna Kiirabi brigaadid ja välijuht ning Regionaalhaigla kiirabikeskusest kolm brigaadi.
Kuna infot olukorra kohta napib ja kiirabi raadiojaama eetris käib aktiivne arutelu, võtab päeva vastutav valvearst, erakorralise meditsiini arst Aleksei Dolgov ühendust kiirabi välijuhiga.
Kell 13.35 saab Regionaalhaigla kinnituse, et tegu on masskannatanute olukorraga.
Triaaži kõrgendatud valmisolek
Sündmuskoha esimese METHANE-raporti kohaselt on vigastatuid 30, neist 29 kergema vigastusega (rohelise triaažikategooria) patsiendid ning üks keskmise raskusega (kollane).
EMK on kõrgendatud valmisolekus ja asub tegema ettevalmistusi. Esmatähtis on tühjendada EMK ruumid, et võtta vastu suurem hulk kannatanuid. Kiirelt moodustatakse EMK meeskonnad kõigisse triaažikategooria tsoonidesse ja määratakse juhtivad positsioonid. Sündmuskohalt jõuab haiglasse 23 patsienti, neist 21 kiirabiga ja kaks tuleb ise. Haigla on täielikult pühendunud masskannatanute sündmuse lahendamisele.
Samal ajal saabuvad EMK-sse ka sündmusega mitteseotud kiirabibrigaadid. Hoolimata suuremast inimhulgast ei teki ummikuid ega tõrkeid, patsientide vastuvõtt kulgeb sujuvalt.
Bussiõnnetuses kannatanute hulgas on ka teise riigi kodanikud ja lapsed. Sellises olukorras tuleb kiirelt koordineerida tegevust ka suursaatkonnaga, kes pakuks patsientidele 24/7 telefoninumbri ja vajalikku tuge.
Kiiresti leitakse tõlkijad, appi võetakse ka mitteametlikud abivahendid, nagu telefoni tõlkerakendused, et kindlaks teha, millised on patsiendi kaebused ja selgitada, millist ravi ta täpselt vajab. Keelebarjäär on eriti vigastada saanud laste korral tõsine väljakutse.
Ajavahemikus 14.17–15.41 jõuab Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskusesse kokku 28 kiirabibrigaadi toodud patsiendid, peale selle jätkub isepöördujate vool. Olukorra pingelisusest hoolimata on töörütm sihipärane, rahulik ja süsteemne. „Võrdluseks – tavapärase tööpäeva tipptundidel võib kahe-kolme tunni jooksul saabuda EMK-sse kiirabibrigaadidega 20–25 patsienti – see juba iseenesest põhjustab EMK ülekoormuse ja kõrge raamikohtade hõive,“ nendib Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskuse juht Marit Märk. „Sellistes olukordades kaasame Secapp-teavituse kaudu haigla valvearstid ja konsultandid, et kiirendada hospitaliseerimist ja raviotsuseid.“
EMK meeskondade väsimuse ja ülekoormuse leevendamiseks kutsutakse öine vahetus varem tööle.
Hoolimata pingeolukorrast säilib inimlikkus
Triaaž toimib ladusalt ja täpselt. Bussiõnnetuse patsientidega tegeleb üheaegselt kaks triaažiõde, kes hindavad kiirelt iga patsiendi seisundit ja suunavad nad vastavasse tsooni edasiseks käsitluseks.
Esmase triaaži tulemusel vajab üks 23 patsiendist kohest abi (punane triaažikategooria), kaheksa patsienti vajavad kiiret abi (kollane kategooria) ja 14 esineb kergemaid vigastusi (roheline kategooria). Kannatanute hulgas on kuus last, keda hoitakse nii palju kui võimalik vanemate juures ja pideva järelevalve all, et vähendada nende hirmu ja segadust. „See hetk jäi mulle eredalt meelde: hoolimata kogu sagimisest ja meditsiinilisest rutiinist oli tunda siirast inimlikku soojust, millega väikseid patsiente koheldi. See andis kindlustunde, et meeskond toimis ühtse tervikuna ka kõige pingelisemas olukorras,“ tõdeb Aleksei Dolgov hiljem sündmust meenutades.
Kannatanute peamised vigastused on marrastused, verevalumid, pindmised haavad, mõnel ka luumurrud. Vigastunud suunatakse ambulatoorsele ravile või järelkontrolli – murdude lahastamisele, haavade puhastamisele ja korrastamisele, sidumisele ning valuravile. Haiglaravi õnneks keegi ei vaja.
Lühikese aja jooksul saabuvad kolm psühholoogi, et pakkuda tuge traumaatilise kogemuse saanud patsientidele. Kui selgub, et osa kannatanutest on Soome kodanikud, sh lapsed, tuleb kohale ka soome keelt kõnelev psühholoog. „Sattuda avariisse on juba iseenesest ebameeldiv, kuid saada vigastatud võõral maal ja sattuda teise riigi tervishoiuasutusse – see on kahekordne stress,“ tõdeb Regionaalhaigla kriisi- ja riskivaldkonnajuht Mari Kolga. „Sellises olukorras on psühholoogiline tugi emakeeles hindamatu.“
„Selles juhtumis polnud ootamatud olukorrad niivõrd meditsiinilised, kuivõrd seotud logistika ja töökorraldusega: kuidas võtta lühikese aja jooksul vastu nii suur hulk patsiente, tagada neile kiire triaaž ja esmased protseduurid ning samal ajal hoida EMK avatuna ka teistele erakorralistele juhtumitele,“ nendib Dolgov.
Toetav töökultuur kinnitab valmisolekut
„Tagantjärele, kui kiirabi välijuht näitas pilte sündmuskohalt, oli selge, kui tõsine see õnnetus tegelikult oli,“ räägib Dolgov. „Bussi eesmise osa parem külg oli tugevalt deformeerunud, mis jättis mulje, et tagajärjed oleksid võinud olla palju raskemad. Teatud mõttes oli ime, et reisijad pääsesid peamiselt vaid kergemate vigastustega.“
Dolgov tõdeb, et võrreldes varasemate masskannatanute sündmustega, millega tema on kokku puutunud, oli laste osalus ja keelebarjäär kaks aspekti, mis muutsid olukorra nii EMK töökorralduse kui ka logistika poolelt keerukamaks. „Samas oli julgustav näha, et meeskond suutis paindlikult kohaneda ja leida toimivad lahendused. See näitas, et kriisiolukorras loeb lisaks protseduuridele väga palju ka inimlik leidlikkus ja empaatia,“ ütleb Dolgov.
„Mulle jäi sellest olukorrast väga positiivne tunne just meeskonnatöö suhtes. Oli selgelt näha meie EMK töötajate professionaalsust ja pühendumust, igaüks teadis oma rolli ja täitis seda kindlalt. Teiste osakondade kolleegid tulid kiiresti appi ja olid toetavad. Oli tunda tõeliselt ühtset, toetavat töökultuuri, mis andis kindlustunde, et oleme valmis ka keerulisemateks olukordadeks.“
Ka patsiendid märkavad
Haigla personali professionaalne ja hooliv lähenemine tõi tunnustava tagasiside juba suurõnnetuse õhtul.
"Soovin avaldada kiitust ja tänu. Jõudsin oma suurtes valudes välismaalasest sõbraga EMO-sse umbes tund aega enne seda, kui sinna hakkasid saabuma suure bussiõnnetuse kannatanud. Vaatamata äkitselt alanud kriisiolukorrale leidsid meditsiinitöötajad aega osutada tähelepanu ka mu sõbrale, anda juurde valuvaigistit, võtta analüüse ning leida erakliinikut, mis ta kiiremini vastu võtaks, kui EMO-s toimuv olukord võimaldanuks. Personali suhtumine oli hooliv, toetav ja abivalmis. Südamlik tänu neile ja hoolivatele aitajatele registratuuris."
Kriisi lahendamine eeldab tavapärasest erinevat lähenemist
Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskuse juht Marit Märk ja kriisikoordinaator Mari Kolga kommenteerivad bussiõnnetusega seotud tegevust ja kriisi lahendamist EMK-s.
Millised olid kõige kriitilisemad sammud, et tagada kiire abi bussiõnnetuses kannatada saanutele?
Marit Märk: Kõige kriitilisemad sammud olid kohene kriitilise olukorra väljakuulutamine erakorralise meditsiini osakonnas, masskannatanute situatsiooni Secapp-teavituste edastamine kriitilise intsidendi grupile ja teate „laps“ edastamine punase trauma meeskonnale, kuna oli teada, et saabumas on ka lapskannatanuid.
Järgnevalt alustati ettevalmistustega EMK tühjendamiseks, teavitati haigla valvekonsultante Secapp-rakenduse kaudu, paluti alustada viivitamatult erialaprofiilsete haigete statsionaarsele või ambulatoorsele ravile suunamisega EMK raamikohtade vabastamiseks. Määrati EMK patsiendivoo koordinaator, et saada ülevaade olemasolevatest haigetest EMK-s, keda saab kohe osakonda suunata või koju lubada, keda saab üle viia jälgimispalatisse, kuni olukord on lahenenud. Tänu kiirele tegutsemisele ja koostööle suutsime tagada sündmuses kannatada saanutele abi ja ka teiste haigete ohutuse.
Milline oli haigla kriisiplaan ja kuidas see käivitati?
Mari Kolga: Bussiõnnetuse kannatanute hulgas oli õnneks vähe raskesti ja kriitiliselt vigastatud inimesi. Sellest tulenevalt võtsid haigla kriitilise intsidendi grupp ja EMK juhataja vastu otsuse, et masskannatanutega sündmuse plaani ei aktiveerita täielikult. Muudatusi oli vaja teha EMK töös, kuid mitte haigla osakondades. Samuti polnud vajadust kokku kutsuda operatiivstaapi ja sündmusele reageerisime vastavalt intsidentide haldamise korrale.
Milliseid vajalikke järeldusi saite sellest juhtumist edaspidiseks kriisijuhtimiseks?
Mari Kolga: Peamised õppetunnid olid tegelikult juba ette teada: täiendamist vajavad kiiret haiglasisest kommunikatsiooni toetavad lahendused, näiteks koostatud sõnumid ja varem määratud sõnumisaajate grupid meie kriisiteavitustarkvaras Secapp ning patsiendikaartide kasutamine (kaardid tuleks võtta kasutusele juba sündmuskohal, et kõik tema seisundi ja ravitegevuse kohta käivad andmed liiguksid temaga kaasa).
Kokkuvõttes aga saime selle olukorra lahendamisega hästi hakkama, mis näitab, et meie töötajate teadlikkus suurõnnetusele reageerimisest on heal tasemel.
Suurõnnetusele reageerimisel tõuseb töö tempo meeletult. Lisaks toetavale ja koostöisele kliinilisele personalile olid ka haigla tugiteenistused olukorra lahendamisel kohe olemas. Suureks toeks oli klienditeeninduse teenistus, kelle esindaja võttis enda peale suhtluse ambulatoorses tsoonis viibivate rohelise ja sinise triaažikategooria patsientidega, suunates neid kas tervisekeskustesse või mujale kuni MKS-olukorra lahendamiseni.
Nii töötajate kui ka patsientide heaolu nimel tegutses ka haigla toitlustusteenistus. Kui kliiniku õendusjuht helistas toitlustusjuhile palvega tuua vett ja suupisteid, olid vähem kui poole tunni pärast kohal veepudelid, kohupiimasaiakesed ja puuviljad. See oli väga hooliv samm nii patsientide, kellel oli stressist ja hirmust janu, kui ka personali suhtes, kes ei saanud sel hetkel lõunale minna.
Kuivõrd juhtum mõjutas haigla tavapärast töökorraldust?
Marit Märk: Juhtum mõjutas haigla tavapärast töökorraldust eeskätt EMK-s. Ajutiselt katkestasime rohelise ja sinise triaažikategooriaga patsientide teenindamise EMK isepöördujate tsoonis, et suunata tööjõuressurss kiirabitsooni. Andsime isepöördujatele teada, et ooteajad võivad pikeneda ja soovitasime pöörduda perearstile. Terviseametiga kooskõlastades said tavakiirabibrigaadid suunatud ümber Ida- ja Lääne-Tallinna keskhaiglasse, v.a Regionaalhaigla käsitlust vajava profiiliga patsiendid. Ümbersuunamist hakkas koordineerima välijuht.
Milliseid kitsaskohti selle masskannatanute sündmuse käigus kogesite?
Marit Märk: Olukorra käigus ilmnes mõningaid kitsaskohti. Kiirabi ei kasutanud „MASCAL“-patsiendikaarte ning info liikus valdavalt suuliselt, mistõttu puudus alguses täielik ülevaade patsientide seisundist. Samuti oli Secappi MKS-teavituste mallide seas puudujääke, mille täiendamine on juba uues plaanis ette nähtud. Samas toimisid teatud kriitilised protsessid väga hästi. EMK tühjendamise faasis võtsid osakonnad kiiresti patsiente vastu, tuldi patsientidele ise järele, nagu MKS-situatsioonis ette nähtud. Raskemate haigete „fast-track“ toimis efektiivselt – patsiendid said kiiresti FAST-uuringu ning esmase hinnangu kirurgidelt ja ortopeedidelt. Punases alas oli tugev kirurgiline valmisolek, radioloogid reageerisid operatiivselt. Kogu olukorra vältel ei esinenud EMK-s kaost ega paanikat – personal tegutses professionaalselt ning andis endast parima.
Milliseid muudatusi või täiustusi olete pärast seda juhtumit taoliste olukordade lahendamiseks juba ellu viinud või plaanite teha?
Mari Kolga: Masskannatanutega sündmuse plaani uuendamine oli meil töös juba enne seda õnnetust. Selle sündmuse tagantjärele tarkus on see, et lisaks meditsiinilisele personalile reageerib sellisele sündmusele alati ka meie tugitegevuste pool, seekord ennekõike klienditeeninduse teenistus, toitlustusteenistus ja kriisipsühholoogid, mistõttu neid tuleks suurõnnetusest teavitada igal juhul võimalikult vara.
Kuidas hindate Regionaalhaigla valmisolekut tulevaste sarnaste masskannatanutega juhtumite lahendamiseks?
Mari Kolga: Suurõnnetuseks ei saa kunagi päris valmis olla. See teebki kriisist kriisi, et lahendamine eeldab tavapärasest erinevat lähenemist ja lõplik tegevusplaan valmib sündmuse lahendamise käigus. Küll aga on personali teadlikkus kokku lepitud lahendamise põhimõtetest aina parem, peame koolituste ning õppustega kindlasti jätkama, et neid teadmisi värskena hoida ja uutele töötajatele edasi anda.
Millise soovituse annaksite teistele haiglatele ja päästeasutustele sarnasteks olukordadeks valmistumisel?
Marit Märk: EMK vaates aitab meeskonna koostöö harjutamine, olgu koostöö või lauaõppuse vormis, kujundada vajaliku rutiini ja kindlustada, et igaüks teab oma rolli, sõltumata sündmusest. Regulaarne treening MKS-plaani alusel tagab meeskonnale kindluse oma ülesannete täitmisel ning võimaldab kriitilise intsidendi korral kiiresti reageerida.
Mari Kolga: Sama kehtib kogu haigla vaates: mida enam koostööd õppustel harjutada, lahenduskäike läbi arutada ja personali koolitada, seda paremini suurõnnetuse ajal koostöö toimib.
Juhtum 2: eluohtlik kemikaal Rummus
19. juulil kell 21.25 saab häirekeskus teate, et Rummus Aia tänava kortermaja trepikojas on tunda tugevat kemikaali lõhna, mis takistab hingamist. Sündmusele reageerivad Paldiski, Keila, Kesklinna ja Lilleküla päästjad koos Hüüru vabatahtlikega. Kohapeal näitavad mõõtmised, et keemiline reostus on levinud maja kõikidesse trepikodadesse. Alustatakse trepikodade tuulutamist ja kogu maja elanike evakuatsiooniga. Kohale kutsutakse päästeameti erikeemiagrupp.
Kaks suurintsidenti ühel ajal
Kiirabikeskuse ülemarst-keskuse juhataja asetäitja Juri Oganjan on just saanud reanimobiili valves olles teada liiklusõnnetusest Tallinna ringteel. Sealt on oodata mitut patsienti Regionaalhaigla reanimatsioonisaali. Samal ajal jõuab temani eetri kaudu info, et Rummus on käivitatud suurõnnetuse ehk MIMMS-valmidus.
Oganjan võtab ühendust Rummu sündmuse kiirabibrigaadiga ja palub ennast jooksvalt sündmustega kursis hoida, kuna ühel ajal on toimunud kaks suurt intsidenti. Saabub kutse raskes seisundis patsiendi transpordiks Pärnu Haiglast. Oganjan alustab selle korraldamist ning hoiab samal ajal kontakti Rummu sündmuse meedikuga, kes organiseerib sündmuskohal evakueeritud inimeste meditsiinilist kontrolli. Oganjan annab korralduse teavitada Regionaalhaigla EMK vastutavat arsti, kelleks tol päeval oli erakorralise meditsiini vanemarst Merike Rahkema.
Kell 23.14 jõuab info Rummu kortermaja kemikaaliõnnetusest Regionaalhaigla triaaži. Keemiagrupp on saanud kaks positiivset tulemust, et tegu võib olla närvigaasiga.
See kahtlus viib erakorralise meditsiini vanemarsti Merike Rahkema esmased mõtted tapvale kolmikule – bradükardia, bronhospasm ja bronhorröa ning EMK alustab ettevalmistusi patsientide vastuvõtuks ning dekontaminatsiooniks.
Kahel patsiendil esineb sündmuskohal hingamisteede ärritust ja nad sõidutatakse haiglasse. Oganjan sõidab sündmuskohale, et toetada kolleege moraalselt ning viia neile toitu.
Valmisolek peab igal juhul olema
Kui Oganjan Tallinna tagasi jõuab, selgub, et Regionaalhaigla lüüs on saastunud ning üks kiirabibrigaad on isoleeritud võimaliku ohtliku ainega kokkupuute tõttu. Koos Rahkemaga alustavad nad kiirabibrigaadide sissepääsulogistika reorganiseerimist. Oganjan võtab ühendust Regionaalhaigla kriisi- ja riskivaldkonnajuhi ning kiirabikeskuse õendusjuhtidega, et koordineerida valmisolekut ressursside suurendamiseks.
Haiglasse saabumise ajaks pole patsientidel enam algseid kaebusi ja nende üldseisund on stabiilne. Ka kolmel kiirabibrigaadi liikmel ei esine sümptomeid.
Patsientidelt võetakse rutiinsed analüüsid, et hinnata elektrolüütide, maksa- ja neerufunktsiooni, kardiaalseid fermente, tehakse kliinilise vere analüüs ning vere gaasianalüüs ehk Astrup.
Spetsiifilisemaid toksikoloogia analüüse ei tehta, sest kliiniline leid ei anna alust kahtlustada kindlat mürgistust.
Kommunikatsioon kui parenduskoht
Hommikul, kui intsident on lõppenud, esitab Oganjan juhtkonnale juhtunust raporti. „Arvestades, et selline sündmus oli meie jaoks esmakordne, reageerisime hästi, rakendades kõiki oma olemasolevaid teadmisi ja oskusi. Nõrgimaks lüliks pean siiski kommunikatsiooni – seda on näidanud ka varasemad õppused,“ tunnistab kiirabikeskuse ülemarst.
Erakorralise meditsiini arst Aleksei Dolgov tõdeb, et Rummu juhtum on haigla praktikas ainulaadne, millele võrdlusmomente pole. Küll aga meenub talle eelmise aasta jäätmejaama põleng Suur-Sõjamäel, kus suits haaras suure osa linna elurajoonist. Tollal ei kuulutatud välja eriolukorda ning EMK-sse pöördusid vaid üksikud patsiendid, kellel olid ülemiste hingamisteede ärritused. „Õnneks jäi haigestunute arv väikeseks, kuid valmisolek keemilise reostuse tõttu abivajajaid vastu võtta oli toona olemas,“ nendib ta. „Seoses sellega, et jäätmejaamas põles sisuliselt terve Mendelejevi tabel, oli alguses keeruline prognoosida, millised terviseprobleemid meid ees võiksid oodata. Selliseid juhtumeid, kui on vaja teha patsientide dekontaminatsiooni (ohtlike ainete eemaldamine – toim.) juhtub harva ja reeglina ei ole tegu suure patsientide hulgaga.“
Õpikohti ja arenguruumi on omajagu
Rummu kemikaalijuhtumi valguses kommenteerivad Regionaalhaigla valmisolekut taolistele sündmustele reageerida erakorralise meditsiini keskuse juht Marit Märk ja kriisikoordinaator Mari Kolga.
Millised olid suurimad väljakutsed Rummu kemikaalijuhtumi lahendamisel võrreldes tavapäraste erakorraliste olukordadega?
Marit Märk: Kõige suurem väljakutse on alati tagada personali ohutus. Näiteks puudus meil vajalik kaitsevarustus, keemiakaitseülikonnad. Õnneks on olemas isolaatorid, kus on võimekus haigete dekontamineerimiseks. Olukorra teeb keeruliseks ka teadmatus. Ennustamatu kannatanute hulk.
Millised on peamised järeldused ja õppimiskohad, mida saite tulevikus sarnaste juhtumite jaoks?
Marit Märk: Õppetunde oli mitu, kuid neid ei saa üksinda haigla vaatest lahendada. Sündmuskohal ei tehtud dekontaminatsiooni, mis on standardiseeritud käsitlus, sõltumata kemikaalist. Seetõttu on vaja tugevdada koostööd Päästeametiga ja korraldada ka täiendavalt ühiseid masskannatanute saasteärastuskonteineri harjutusi.
Pärast Rummu keemiasündmust on intsidendis osalenud kiirabi ja EMK töötajad käinud koolitusel. EMK-s peame suurendama keemiakaitseülikondade hulka – olemasolevale kahele on vaja lisaks kaht komplekti. Taotlus on esitatud Terviseametile ja veel sel aastal on lubatud uued komplektid. Samuti on selgunud, et igapäevases töös puuduvad selged tegevusalgoritmid keemiasündmuse korral toimimiseks. Koostöös Terviseametiga on plaanis võtta kasutusele rahvusvaheliselt tunnustatud CBRN (Chemical, Biological, Radiological, and Nuclear) juhiste tõlkeformaat.
Kuidas hindate haigla valmisolekut sarnaste keemiliste reostuste ja massiliste evakuatsioonide korral?
Mari Kolga: Rummu keemiasündmuse valguses võib ilmselt tõdeda, et mitte ainult haiglal, vaid kõigil sündmusele reageerivatel asutustel on omajagu arenguruumi ja õpivajadusi. Vaja on koolitusi, õppuseid ja ühiseid tegevuskavasid ning juhendeid, et parandada oskusi, täiendada teadmisi ning lihvida omavahelist koostööd.