Kuidas vältida talviseid traumasid? 

Libedad teed on väljakutseks nii liiklejatele kui erakorralise meditsiini osakonnale (EMOle). 

Meie kõigi rõõmuks saab tänavu taas ilusat talveilma nautida. Paraku on muutlik talveilm ka paljude talviste traumade põhjustajaks. Eesotsas peaksid ettevaatlikud olema eakamad inimesed, kel on kõrgendatud oht kukkumise korral tõsine vigastus saada. Tänases ’’Tervisepooltunnis’’ annab ortopeed dr Nele Juntson praktilisi soovitusi, milliseid ettevaatusabinõusid peaksime rakendama, et talv traumavabalt mööda saata. Lisaks saame teada, milliste ohumärkide korral vajab vigastus arstiabi ja kuidas väiksemaid traumasid koduste vahenditega leevendada. 

https://soundcloud.com/regionaalhaigla/tervisepooltund-episood-48-kuidas-valtida-talviseid-traumasid 

Saadet saab kuulata ka Spotify keskkonnas: https://open.spotify.com/show/5KySGcL5lfjrZe29fnXDBQ 

Kas talvisel hooajal esineb rohkem traumasid kui suvisel perioodil?

Suvel tuleb siiski vigastusi sagedamini ette, sest inimesed liiguvad rohkem ja hobid on aktiivsemad. Talvised traumad aga kipuvad meie jaoks olema keerulised seetõttu, et neid juhtub korraga rohkem. Piisab ühest libedast päevast ja kogu töö on ummistunud nii traumapunktis kui erakorralise meditsiini osakonnas (EMOs).

Millised on kõige sagedasemad traumad, mis libeda ilmaga seostuvad?

Kõige rohkem esineb eakate patsientide madala energiaga osteoporootilisi murdusid. Sagedamini tuleb ette traumasid randmepiirkonnas, kodarluus ja nimmelülides, lülisambas, vaagnaluus ja reieluu proksimaalses osas ehk puusaliigese piirkonnas. Noorel inimesel on nende kohtade murdmiseks vaja väga kõrget energiat, kuid vanuritel piisab raske murru saamiseks lihtsast libisemisest ja kukkumisest. 

Kas murde saab kuidagi ennetada? Jäine ja libe aeg on meil paraku iga-aastane nähtus.

Kahjuks saabub Eestis talv alati ootamatult. Küll aga saab enne kodust väljumist kaaluda, kas õueminek on põhjendatud ja ilm ohutu. Kas teed on puhtad, kas tänaval on ohtlikke lõike. Kaasa soovitan võtta täis laetud akuga mobiiltelefoni, et vajadusel abi kutsuda. 

Õue minnes peaks kriitilise pilguga üle vaatama oma riietuse, mis peaks olema kihiline ja kaitsma külma eest. Samas ei tohiks kihte liialt palju selga panna, sest see võib liikumist takistada ja inimese kohmakamaks muuta. Kindlasti on oluline valida haakuva tallaga jalanõud, mis on varustatud kas jääpiikide või muu karedust andva pinnaga. Tasub kaasa võtta kepid, et paremini tasakaalu hoida. 

Tasakaalu säilitamiseks peaks kõndima väikeste sammudega ja jalad kergelt harkis. Ei tohi kiirustada. Kui on näha, et buss hakkab peatusest väljuma, siis ei ole mõtet tormata, sest tagajärjed võivad olla ootamatud. Eakama inimese jaoks võib kukkumine halvimal juhul reieluumurruga lõppeda.

Kui abinõudest hoolimata inimene kukub, siis tuleb abi kutsuda. Püsti tõustes tasub olla ettevaatlik: esmalt viige end ühele küljele, tõmmake põlved kõveraks ja aidake end käte abil vaikselt üles. Rutates tõusmine võib uue kukkumisega lõppeda. Juhul kui kõik kohad on valusad ja pole võimalik ise püsti tõusta, siis peabki endale abi kutsuma ja mobiiltelefoni kasutama. Vajadusel tuleb kutsuda kiirabi, kes siis osutab vajalikku abi.

Üldiselt aga soovitan välja minna vaid väga kindlate probleemide korral, näiteks poodi vajalikku toidukraami varuma.

Teisalt jällegi on õues liikumine ja värskes õhus viibimine kasulik. Millal peaks tuppa jääma? 

Kindlasti peaks lähtuma ilmast. Kui on toimunud äkilised muutused, plusskraadidele järgnevad miinuskraadid, maa on jäätunud ning ka väike lumekiht on peale sadanud, siis on selge, et kukkumisoht on suurem. Ka õhtune ja varahommikune hämar aeg on ohtlik, sest teehooldust pole veel teostatud. Madala temperatuuriga õue minnes on vanuritel ka alajahtumise oht.

Soovitan õues käia ajal, kui ilmastikuolud on stabiilsed, esmane jää- ja lumetõrje teostatud, on päevane aeg ning ettevaatusabinõud kasutusele võetud. Abiks on ka toetav kaaslane. 

Kas patsientidega vesteldes on välja joonistunud ohtlikumad kohad, kus kukkumised kipuvad sageli juhtuma?

Trepid on väga ohtlikud, isegi kodutrepil on inimesed erinevaid murde saanud. Siin saab inimene ise kukkumist ennetada ja treppi puhtana hoida või paluda teistelt abi. 

Sageli kukutakse ka poodide sisenemisalal, kus lund otseselt ei olegi aga maha laotud kahhelkivid muutuvad märjana libedaks.
Kindlasti bussipeatused, kus kiputakse ruttama ja ettevaatamatult bussist maha astuma. Muidugi võib ohtlikuks osutuda ka sile tänav, mida katab jää ja õhuke lumekiht.

Kuidas valida õiged jalanõud või kohandada olemasolevad talvele sobivaks?

Vanematel inimestel on tihti jalgadega probleeme, mille tõttu tavalised poejalanõud ei pruugi alati sobida. Jalanõude puhul on oluline haakuv, korraliku mustriga tald, mis on kummist ja ei libise nii kergesti. Samuti on näiteks matkajalanõudel hea kõrge sääreosa, mis toetab hüppeliigest. Spordikauplustes on lai valik sobivaid jalanõusid, kuid need ei pruugi kõrgete hindade tõttu kõigile kättesaadavad olla. 

Kui jalanõud on juba olemas, siis saab tallale kinnitada jäänaaste, et paremini maapinnaga haakuda. Nende puhul aga tasub teada, et paljud poed ei luba naastudega siseruumides liikuda ja naastude pidev eemaldamine ja paigaldamine võib vanemal inimesel samuti kukkumist põhjustada. 
Kingseppadel on kindlasti omad nipid, millega jalanõud soodsa hinnaga ohutumaks muuta, nii et soovitan nende poole pöörduda.

Mainisite enne keppe. Kas tavalised käimiskepid sobivad ka talviseks kasutamiseks või on tarvis spetsiaalseid ortopeedilisi abivahendeid?

Täiesti vabalt võib kasutada tavalisi kepikõnni keppe, mida meil laialdaselt saada on ning mille hinnad aasta-aastalt järjest langevad. Kepid muudavad talve ohutumaks ja sooja aja aktiivsemaks. Harilikult saab nende pikkust ka vastavalt inimesele reguleerida ja otsikut vahetada. Suviseks perioodiks kummist ots ja talvel teravam otsik, mis ei libise. Keppidel võiksid olla ka rihmad, mis käivad ümber käte. Kui kepp peaks lumehange kinni jääma, siis ei pea jälle kummardama ja otsima, vaid saab kepi tõmmates vabastada.

Mõnel vanuril on poeskäiguks spetsiaalne ratastel järelveetav kott aga tihti kasutatakse ka tavalist kilekotti. Kui mõlemas käes on üks kott, siis on tasakaalu ju veel raskem hoida. Millist lahendust te siin näete?

Talvel oleks hea alternatiiv seljakott, millega kaup on ohutult kaasas ja mõlemad käed on vabad näiteks käimiskeppide kasutamiseks. Kindlasti ei ole hea variant mõlema käe otsas rasket kotti kanda ja siis veel bussi peale tormata. Kui seljakotti tõesti võtta pole, siis tasub osta vaid kõige vajalikumad asjad ja piirduda ühe poekotiga.

Rääkisime pikalt vanematest inimestest, kuid ka noored saavad traumasid. Mis nõu annate talispordiga tegelejatele, et vigastustest hoiduda?

Lastel on küllaltki madal ohutunne ja olen isegi näinud, kuidas lapsed sõiduteele kelgutavad. Siin peaks vanem selgitustööd tegema, näitama kätte ohutud piirkonnad ja ka ise silma peal hoidma. Kui on oht takistuste otsa sõita või läheb hoog liiga suureks, siis kasutada pea kaitseks kiivrit. Õnnetuse korral tuleks pöörduda traumapunkti, et vigastus üle vaadata.

Meediast on läbi jooksnud ka suusa- ja lumesaaniõnnetusi ning mõned neist on küllaltki traagilised, eriti mäesuusatamisel juhtunud.

Tuleb muretseda korralik kaitsevarustus ja valida suusatamiseks kohad vastavalt oskustele. Olukorda peaks adekvaatselt hindama, ehkki mõnikord tõesti juhtuvad õnnetused halbade asjaolude kokkulangemisel.

Sageli ei suudeta otsustada, kas saadud trauma on piisavalt tõsine, et pöörduda EMOsse või tuleks lihtsalt oodata, millal valu üle läheb. Milliste kriteeriumite põhjal soovitate inimestel arstiabi otsida?

Keeruline on kindlaid põhimõtteid paika panna. Üldiselt aga peaks koheselt EMOsse pöörduma luumurrutunnuste puhul: suur turse, silmnähtav verevalum, jäseme ebaloomulik kuju, iseloomulik krõbin vigastuse piirkonnas ja võimetus jäset või traumapiirkonda kasutada. 

Kui aga noor ja terve inimene on kukkunud, tõuseb püsti ja on natuke kange, otsest valu ei tunne ja saab tegevustega jätkata, siis on tõenäoliselt tegu kergema põrutusega ja reeglina sel juhul kuhugi ei pöörduta. Ent kui teisel või kolmandal päeval turse ja valu süvenevad, jäset korralikult liigutada ei saa ja sümptomid on märgatavamad, siis on mõistlik tulla traumapunkti. Kui kaebused lähevad üle aga umbes nädala pärast on ikka tunne, et ranne on kange ja midagi valesti, siis peaks juba abi otsima perearstilt. Nädal ja rohkem vana trauma korral traumapunkti ei pöörduta. Muidugi võtame sellest hoolimata kõik patsiendid vastu, vaatamata sellele kui suur või väike mure on.

Milliste vahenditega soovitate kodus kergemaid traumasid leevendada?

Traumade puhul on esmane abivahend külm, mitte külmageel. Viimast võib kasutada siis, kui tõesti midagi muud käepärast pole. Oled mäe peal ja paned geeli ruttu peale. Koduses keskkonnas võiks olemas olla spetsiaalne külmakott või isegi sügavkülmast võetud marjad ja muu käepärane. Kindlasti ei panda külma otse nahale, vaid vahele tuleb asetada riie, et vältida nahakahjustust. Külma võib peal hoida 20 minutit järjest ja nii iga paari tunni tagant. Protseduuri võib korrata 72 tunni jooksul traumast. Tihti panevad inimesed külmakoti 10-15 minutiks peale, leiavad, et see ei aita midagi ja loobuvad abivahendist. Külma valuvaigistav ja turset alandav toime on aga tuntav mainitud 72 tunni jooksul traumast ja seda peab tegema korrektselt.

Olulised abivahendid on ka valuvaigistid. Sageli tullakse traumapunkti ja öeldakse, et valuvaigisteid ei tahetud või ei osatud võtta või polnud neid saadaval. Käsimüügis on saadaval ibuprofeen ja paratsetamool, mis täiskasvanud tervele inimesele tugevaid kõrvaltoimeid ei põhjusta. Ibuprofeeni annus täiskasvanule on 400 mg, 3 korda ööpäevas ja paratsetamoolil korraga 1 g, samuti 3-4 korda ööpäevas. Tegu on ohutu annusega ka neile, kellel võivad juba olla terviseprobleemid. Trauma korral võib neid julgelt 3-5 päeva manustada ja ka omavahel kombineerida, sest need ravimid mõjutavad valu erineva koha pealt.

Millised on peatrauma puhul ohumärgid, millal kahtlustada peatraumat või midagi veel tõsisemat?

Esiteks peaks hindama, kui suure energiaga trauma saadi. Vastu puud sõites on ilmselgelt tegemist suure energiaga traumaga ning inimese võiks jälgimisele viia. Kindlad sümptomid, mis viitavad raskele peatraumale on mälukaotus alates traumahetkest või tagasiulatuv mäluhäire ehk ei suudeta meenutada, mis juhtus päev enne traumat. Ka tugeva peavalu, iiveldamise ja oksendamise puhul peaks viivitamatult abi otsima, kasvõi kiirabi kutsuma.

Ettevaatlik tasub olla laste ja vanuritega. Eakamad inimesed võtavad tihti verd vedeldavaid preparaate ja sümptomid võivad seetõttu olla varjatud. Eakatel on suur oht saada ajuverevalum, mis võib juhtuda ka väiksema energiaga toimunud lihtsa kukkumise tagajärjel. Kui laps on peale kukkumist loid ja käitub teistmoodi, kaebab iiveldamist ja oksendab, siis tuleb kindlasti EMOsse pöörduda. Lapsed ei oska alati ise oma sümptomeid selgitada ja siin peab vanem märke lugema.