Kuidas ennetada sporditraumasid? 

Kui Robert hüppeliigese vigastusega haiglasse sattus, ei olnud ta kindel, kas saab üldse enam kunagi oma jalal sportida ja reisida, kuid tänaseks on ta enda sõnul veelgi paremas vormis kui enne õnnetust. Uues „Tervisepooltunnis“ jagab Robert oma sporditraumast taastumise kogemust. Külas on ka Robertit ravinud ortopeed Timo Rahnel, kes annab nõuandeid, kuidas oma võimete piires sportida ja vigastustest hoiduda. 

Saade on kuulatav ka Spotify keskkonnas: https://open.spotify.com/show/5KySGcL5lfjrZe29fnXDBQ 

Robert, kuidas Te ortopeedi juurde sattusite?

Põhjuseks oli tavaline jalgpallitrenn oktoobri alguses Lasnamäe kunstmurukattega sisehallis. Mäletan, et kate oli harjumatult kuiv ning trenni käigus tuli ette tobe kokkupõrge, võitlus palli pärast teise mängijaga. Kukkusin jala otsa, käis suur ragin ja ehkki kohe valu ei tundnud, sain aru, et midagi on pahasti. Kaasmängija küsis, miks mu jalg nii imelikus asendis on. Trennikaaslased kutsusid kiirabi, sealt toimetati mind EMO-sse ja hiljem selgus, et on vajalik opereerida. (Robert)

Dr Rahnel, mida Te Roberti jalaga ette võtsite?

Robertil oli hüppeliigese või pindluumurd, kus oli piisavalt suur nihe, et kaaluda lõikusravi ja parandada kaasuvaid vigastusi. Et haiglas on ruumi vähe, siis selliste vigastustega haigeid me tavaliselt haiglasse ei jäta. Nad lähevad koju, annavad endale esmast abi ise, kutsutakse lõikuseks haiglasse ja saavad tihti juba samal päeval tagasi koju. Nii oli ka Robertiga. Ent ebatüüpiline oli juhtumi puhul see, et kokkuvõttes vajasime murru ja kaasuva vigastuse parandamiseks kahte lõikust. Teatud vigastustega kaasnevad ka sidemete vigastused ja lõikusel ei ole alati lihtne neid märgata. Ühe sideme parandasime esmasel lõikusel, kuid teatud kahtlus jäi ja võrdlevad uuringud ja kompuuteruuring näitasid, et peame siiski uuesti opereerima. Pidin tunnistama nii Robertile kui endale, et oleksime pidanud juba esimesel operatsioonil kõik õigesti lahendama. Paar päeva hiljem toimus uus lõikus, kus fikseerisime pindluu ja sääreluu vahelised sidemed ning tulemus sai kokkuvõttes päris hea. See ongi kõige tähtsam. (dr Rahnel)

Robert, kuidas on kulgenud Teie taastumine ja kas olete jalgpalliväljakul tagasi?

Jalgpallist paraku loobusin ja mitte sel põhjusel, et jalg ei luba, vaid usun, et kui ühel korral juba vedas, siis pole tarvis teist korda riskida. Keskendun mittekontaktsetele spordialadele. (Robert)

Traumajärgselt kiputakse haiget kohta rohkem hoidma. Kas mõtlete ka sporditegemise käigus jala peale?

Mõtlen ikka. Metalli on omajagu sees ja peale kümnendat kilomeetrit on seda ka tunda. Midagi otseselt aga tegemata sellepärast ei jää ja jalg on siiski tugev, lihtsalt annab endast märku. (Robert)

Kas julgeksite maksimaalset sooritust ette võtta, näiteks maratoni joosta?

Õnneks ei ole ma tippsportlane ja ei tee maksimaalse pingutuse peale sporti, pigem olen tervisesportlane. Eks mingitel hetkedel ikka pingutan lõpuni, näiteks rulluisumaratonil. Jala taha ei ole küll midagi jäänud. (Robert)

Dr Rahnel, kas jäite oma tööga nii rahule, et lubate patsiendil aja peale maratoni joosta?

Kui haige ise tunneb, et on valmis, siis ma ei näe probleemi. Tavaliselt ongi segav just psühholoogiline faktor, isegi kui füüsiline vigastus on edukalt paranenud. See väike nihe mõtlemises võib tippspordi tegemisel takistuseks saada. Harrastuspordile aga ei jää ta küll ette. Robertil on metallimplantaat hetkel sees ja vahel võib selle lähedal olevatel kõõlustel ja sidemetel ärritust esineda, kui inimene on aktiivne. On ka variant, et need saab eemaldada, kui murd on paranenud, umbes 6-12 kuu pärast. Siis kaovad tõenäoliselt ka viimased tundmused ära, nii et inimene enam ei mäletagi oma vigastust. Meie seisukohast olekski see ideaalne lõpptulemus, kui inimesele vigastus enam ei meenu. (dr Rahnel)

Robert rääkis, et loobus jalgpallist ja valis vähem kontaktsed spordialad. Pallimängudes kipub adrenaliin sisse tulema ja keskealised või vanemadki võivad unustada, et luud ja liigesed pole enam nii elastsed. Kas soovitate eakamatel selliste spordialadega tegeleda?

Kui keskealine on terve elu sellise alaga tegelenud ja see pakub talle rõõmu, siis kindlasti ei saa talle sportimist keelata. Tuleb lihtsalt oma tuttavate pundis vaadata, et keegi ei mängiks mõisa peale, et ohtlikus olukorras võetakse pigem samm tagasi, mitte ei minda lõpuni välja. Vanemas eas tõesti toimuvad organismis muutused, veesisaldus väheneb, kudede elastsus väheneb, liigesed ei talu põrutusi nii hästi, tekivad valud. Soovitatav muidugi oleks harrastada tegevusi, kus on ühtlane liikumine ja vähe põrutusi, et hoida liigeseid. Kui aga just pallimäng pakub rõõmu ja seda osatakse arukalt mängida, siis ma ei näe probleemi. (dr Rahnel)

Mis aladega te pärast jalgpalli tegelema olete hakanud?

Jalgpalli suurim rõõm on meeskond. Praegu aga eelistan individuaalseid alasid nagu jooksmine, jõutrenn ja suusatamine. (Robert)

Kuidas vigastustest hoidute?

Midagi konkreetset ma ei praktiseeri, sest jalg ei sega sportimist. Pigem proovin mõistlik olla, teen enne keha soojaks, venitan pärast ja annan endale aru, et teen tervisesporti, mitte ei aja tulemust taga. (Robert)

Kas Teil on nõuandeid, kuidas hoida trennis vigastuste oht võimalikult väike?

Täiesti uue alaga tegelema hakates oleks mõistlik kaasata ka asjalik treener, kes aitab õige tehnika paika seada. Kui pärast pausi naastakse tuttava ala juurde, siis tuleb aru saada, et koormus peab olema väiksem. Samuti on olulised hea varustus ja mugav riietus, mis on õnneks tänapäeval kättesaadavad. (dr Rahnel)

Harilikult traumad ei ole nii tõsised, et operatsiooni nõuaksid. Millised on aga ohumärgid, et peaks arsti poole pöörduma?

Roberti lugu ongi hea näide. Käis korralik raks, keegi ütleb, et jalg on viltu, tekib valu. Siis ongi õige kohe arsti poole pöörduda. Traumad on kerged tekkima ja siin aitab teatud talupojamõistus. Kui tundub, et midagi hullu ei ole, mängin edasi ja hiljem annab valu endast märku, siis võib ka vabalt ise esmaabi anda. Esmane külm, tugiside, valuvaigisti, vigastatud kohale rahu andmine, tõstetud asend. Seda oskab ju igaüks ise teha. Jälgige end 3-5 päeva ja kui paremaks ei lähe, on kahtlus, et midagi on viltu, siis pöörduge arsti poole. Koheselt tasub arstiabi otsida siis, kui juba alguses on ebameeldiv tunne, terav valu, midagi justkui rebenes, jäse on ebaloomulikus asendis, haavast vaatab midagi välja. (dr Rahnel)

Võistlussportlased kirjeldavad kogemust, kuidas tugevast valust hoolimata tehakse meeskonna nimel võistlus lõpuni ja eks see ole ka osa ametist. Harrastussportlased võivad samuti rahvaspordiüritustel end liigselt pingutada ja valust hoolimata edasi minna. Millal muutub pingutus ohtlikuks?  

Tegemist on jällegi personaalse küsimusega. Inimestel on erinev valulävi. Mõned mängivadki lõpuni “pea kaenlas”, teised aga ei saa juba väiksema valuga edasi pingutada. Peab ise tunnetama, kui suur on turse, millist tüüpi valu on. Kui tegemist pole just võistlusega, milleks on aastaid ette valmistatud ja mis igal juhul tuleb ära teha, siis on targem pooleli jätta. Kui aga valu on väike ja ei tundu kõige hullem, siis võib ka väikese valuvaigisti sisse võtta ja lõpuni teha. Segava valu puhul aga pigem küsida nõu ja lõpetada võistlus. (dr Rahnel)

Millistel spordialadel on vigastuste oht väiksem ja millega alustada pärast pausi, kui vorm pole just parim?

Usun, et füsioterapeut, kes tegeleb treeningu ja ettevalmistusega, oleks parem vastaja. Mul hetkel ei ole sel teemal head artiklit kohe lauale visata. Üldiselt on vanemas eas hea valida spordialasid, kus on vähe kiirendamist, äkkpidurdamist ja suunamuutuseid. Soovitatakse pehmel pinnasel sörkjooksu, rulluisutamist, rattasõitu, samuti jõutreeningut, mis aitab vältida kukkumist, vähendab tasakaaluhäireid ja hoiab lihaskonna toonuses. (dr Rahnel)

Põrutused ja kiired suunamuutused toovad kohe silme ette jalgpallimatši, kus tuleb tihti ette vigastusi ja mängijate valugrimasse on endalgi valus vaadata. Kas te näete oma praktikas tihti professionaalseid jalgpallureid, kellel on ka pärast 10-15 aastat terved jalad? Kas soovitate lastevanematel oma laps sellisesse trenni panna?

Last trenni pannes tuleb ikka vaadata seda, mis lapsele endale meeldib. Enamik lastest ei saa ka tippsportlaseks. Võistlusspordis on küll aastate jooksul varustus ja väljakud paremaks läinud, kuid selle võrra kombitakse ka enam inimvõimete piire ja koormused on aastate lõikes ohtlikult tõusnud. Võistlusmomendil ei taha keegi järele anda ja ka traumasid on rohkem. Korduvad mikrotraumad viivad aastate jooksul liigeste kulumiseni. Samas jällegi ei saa tõmmata võrdusmärki tippspordi ja proteesi vahele. On neid, kes saavad väga hästi hakkama ka pärast aktiivse karjääri lõppu. Siin on kindlasti olulised nii geneetilised kui muud faktorid, mida me ei pruugi teada. Üldiselt aga soovitan valida optimaalse koormuse, et hoida liigesed vanemas easki töökorras. Diivanil pikutamine pole samuti lahendus, sest uuringud näitavad, et ka nende inimeste liigesed kuluvad. Pigem valida mõõdukas ja paraja koormusega liikumine. (dr Rahnel)

Kuidas soovitate kokkuvõtteks spordist ja liikumisest traumavabalt rõõmu tunda? 

Eks see algabki sellest, milline tegevus endale rõõmu pakub. Vastumeelselt ujumas käimine ka ei aita. Kui rattasõit ja jooksmine ei meeldi, aga jalutamine tõmbab, siis valigi viimane. Jalutad iga päev 10 kilomeetrit ja mõju on juba suurepärane. Tuleb mõelda, kas olulised on tulemused või tahad näha end liikuva inimesena ka 30 aasta pärast. Mõistlik suhtumine annab ka väiksema tõenäosuse vigastusi saada. (Robert)

Mida arvate mainitud 10 kilomeetri jalutamisest, dr Rahnel? Olen lugenud mitmesuguseid populaarteaduslikke artikleid sellest, et jalutamine võib olla kõige kasulikum spordiala, sest inimesele on evolutsiooniliselt pika maa kõndimine loomulik. Kas paar tundi kõndimist annab piisava koormuse?

Ma ei ole küll ise selliseid artikleid lugenud, kuid teooria kõlab igati loogiliselt. Ma kindlasti ei soovita ülekaalulistel inimestel alustada uue aasta lubadust jooksmisega. Kõrgema kehakaaluga tuleb alustada kõnnist, kepikõnnist ja muudest tegevustest, mis liigeseid vähem koormavad. Kaalu langedes saab ka üle minna pehmel pinnasel jooksmisele. 

Võtmesõnaks, nagu Robert ütles, on mõistlikkus. Eesmärgid tuleb paika panna. Kas inimene tahab end lihtsalt hästi tunda ja tervisesporti teha või võistelda.

Tänapäeval on olemas igasuguseid treeningrühmasid ja professionaalseid treenereid, kes aitavad valida õige koormuse ja tehnika. 

Tervisesportlaste seas esineb weekend warrior'e ehk nädalavahetuse sõdalasi. Igas pallimängurühmas leidub ka mõni selline, kellega palli peale joostes on targem järele anda, muidu oled pärast vigane. Meeskonnas tuleb mängijatel enne läbi rääkida, et ärme vigasta üksteist, vaid pigem võtame sammu tagasi. Meil ei ole ju auhinda mängus, vaid eesmärk on tunda end trenni lõpuks hästi ja minna sõbralikult koju. Vahel ongi nii, et pärast trenni oled rohkem närvis kui enne treeningut. (dr Rahnel)