Pealehele
Milline on Eesti tervishoiusüsteemi valmisolek suurõnnetuse korral? Vestlusringis avaldasid arvamust Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna juht dr Sander Poks, Pärnu Haigla operatiiv- ja intensiivraviteenistuse juhataja dr Kaire Pakkonen, Regionaalhaigla kiirabikeskuse juhataja dr Lilian Lääts ja kriisikoordinaator Mari Kolga.
Tekst: Stina Eilsen
Fotod: Regionaalhaigla, Rauno Liivand
Kuidas hindate Eesti praegust valmisolekut masskannatanute situatsiooni lahendamiseks?
Sander Poks: Haiglate võimekus masskannatanutega olukordade lahendamiseks on paranenud – haiglad on asunud uuendama oma kriisiplaane ja korraldama õppusi. Kindlasti on veel aga omajagu teed minna. Valmisoleku tase võib veel olla haiglati ebaühtlane.
Kaire Pakkonen: Märgatavalt parem kui veel mõni aasta tagasi. Positiivne on see, et pidevalt toimuvad MIMMS-i ja HMIMMS-i koolitused, inimeste arv Eesti haiglates, kes teavad masskannatanute situatsiooni lahendamise põhimõtteid, on üha suurem. Haiglatesse on tööle võetud ka n-ö kriisispetsialiste, kes selle teemaga tegelevad ja võimaldavad meedikutel keskenduda just meditsiinilistele probleemidele.
Lilian Lääts: Me liigume selles suunas, et saada järjest paremaks, aastast 2017 hakati MIMMS-i järgi koolitama kõiki kiirabitöötajaid ja HMIMMS-i süsteemi järgi on tehtud kõikide Eesti haiglate kriisiplaanid. Me peaksime rääkima kogu meditsiinisüsteemis nii-öelda ühes keeles, aga sellest hoolimata ma arvan, et me ei ole kunagi päris valmis ühekski masskannatanutega situatsiooniks. Me oleme nii valmis, kui saame olla, ning mida rohkem õppusi teeme ja harjutame, seda suurem on lootus, et meil läheb paremini, kui midagi päriselt peaks juhtuma. Mina näen põhiprobleemina seda, et kogu meditsiinisüsteem toimib juba praegu maksimumi lähedal ja kui mingi suurõnnetus peaks juhtuma, siis meil ei ole piisavalt reservi – meil on need peaaegu kogu aeg kasutuses.
Mari Kolga: Minu arvates ei ole võimalik masskannatanutega situatsiooniks päriselt lõpuni valmis olla. Ükski sündmus pole kunagi eelmistega täiesti sarnane ja muutujaid on nii palju, et kõigeks ette valmistuda pole reaalne. Siiski usun meie operatiivteenistuste ja haiglate võimesse kriitilises olukorras koostööd teha ning sündmusele reageerivate inimeste pühendumusse anda endast kõik, et olukord saaks parima võimaliku lahenduse.
Regionaalhaigla panustab regulaarselt oma töötajate ettevalmistusse. Oleme taasalustanud sissejuhatavate kriisikoolitustega personalile, mis toimuvad kaks korda aastas kõigile soovijatele – järgmine juba 21. septembril. Ka seal tutvustatakse muu hulgas haigla masskannatanutega sündmuse (MKS ) lahendamise plaani üldiseid põhimõtteid. Eelmine sarnane koolitus toimus kevadel. Töötajaid, kes võivad saada vastutava rolli tegevuste juhtimisel haiglas, saadame jõudumööda HMIMMS-koolitusele. Tegemist on kahepäevase ALSG väljaõppeprogrammiga Inglismaalt ning selle põhimõtetest lähtub ka Regionaalhaigla MKS-plaan. Novembrisse oleme planeerinud koostöös Tallinna Lastehaiglaga ülehaiglalise MKS-lauaõppuse.
Mis võiks paremini olla ning mis vallas peaks koostööd veel harjutama?
Sander Poks: Vaja oleks suuremat survet Terviseameti poolt, et haiglad oma plaanid ajakohastaks ja läbi harjutaks. Kriisiplaanide tähtsus on küll tõusnud, aga sellega tegeletakse siiski jätkuvalt kohati õhinapõhiselt. Mõistlik oleks kriisiplaane kooskõlastada ja hinnata ka kõrgemal tasemel, samuti hinnata nende rakendamist õppustel.
Kaire Pakkonen: Parandamist ja läbimõtlemist vajavaid aspekte on palju. Näiteks haiglate infosüsteemid – suure hulga kannatanute registreerimine ja edasisine käsitlemine ei ole just mugav ja patsiendi jaoks ohutu. Kindlasti peaks haigla tasandil harjutama eri osakondade vahelist infoliikumist, info edastamise oskust. Masskannatanute situatsiooni lahendamise võtmesõna on juhtimine ning see on üks aspekt, mida peab järjepidevalt harjutama.
Mari Kolga: Nagu tavaks on öelda – saatan peitub detailides. Kriisiolukorras on vaja kiirustada aeglaselt, et mitte teha aegkriitilises olukorras rutakaid otsuseid, mis hoopis olukorda eskaleerivad. Samuti tuleb järgida MKS-plaanis kokku lepitud põhimõtteid, kuid samal ajal leida lahendus kõigele sellele, mida plaanis kirjeldatud ei ole. See õnnestub paremini, kui on hästi läbi mõeldud info liikumise põhimõtted, mida kõik teavad ja oskavad kasutada. Seni toimunud õppustelt ja harjutustelt on silma jäänud, et info liikumine on nõrk koht. Meil on vaja edasi arendada ja kasutusele võtta süsteemid, millega seda nõrkust maandada – on need siis kontrollküsimused, mida info edastaja saab kasutada, et kõik oluline info edasi anda; toimivad tehnilised lahendused, mille abil kiiresti infot edastada (nt Secapp, kaskaadteavitussüsteem jms) või info liikumise skeemid, mis aitavad hinnata, millal, kellele ja millist informatsiooni on vaja anda. Regionaalhaiglas on see kõik küll üldjoontes kokku lepitud, kuid ei ole veel sellisel määral omaks võetud, et neid kriisiolukorras edukalt kasutada.
Lilian Lääts: Ma arvan, et haiglatevahelisele koostööle andis väga hea õppetunni COVID-19, kui loodi vastavalt põhja- ja lõunastaap ning oma piirkonna haiglad hakkasid omavahel väga tihedat koostööd tegema. Ka kiirabiga oleme teinud õppusi nii, et erinevad kiirabipidajate esindajad on kohal. Kiirabietapi puhul tahaksin näha rohkem koostööd teiste operatiivteenistustega, sest me küll teame, et lahendame politsei ja päästega olukorda koos, aga me pole harjunud koos juhtima. Me oskame küll ravida, aga me ei pruugi osata esimesest hetkest situatsiooni juhtida. Kuid just juhtimine on tegelikult võtmesõna iga suurõnnetuse lahendamisel.
Mida annavad õppused ning nendel osalemine? Palun tooge enda kogemustest näiteid õppustest, kus olete osalenud.
Sander Poks: Õppused annavad võimaluse teooria praktikasse rakendada ja tuua välja kitsaskohti, millele suunata edasist arendustegevust. Olen osalenud Tartu Kiirabi ja Regionaalhaigla kiirabi õppustel, Tartu Ülikooli Kliinikumi kahel suuremal Tervexi õppusel (2018 ja 2022) ning edaspidi plaanime teha hulgikannatanutega õppuseid igal aastal, väiksemaid õppuseid sagedamini.
Kaire Pakkonen: Olen osalenud Pärnu Haigla suurõppusel 2022, vaatlejana Valga Haigla ja IVKH õppustel. Õppuste planeerimine juba annab päris palju, sest selle käigus tuleb üsna detailselt mõelda nii tegevuste kui ka näiteks ruumiplaneeringu peale ja mõningad parandamist vajavad kitsaskohad tulevad juba selles faasis esile. Suurõppused on väga informatiivsed, aga väga ressursimahukad, seetõttu nende sage korraldamine ei ole vajalik. Suurõppust ei ole mõtet korraldada, kui sellele ei järgne analüüs ja probleemkohtadele suunatud eri formaati õppused. Näiteks lauaõppused, side korraldamine eri ametkondade vahel, praktilised õppused (triaaž, punase trauma käsitlus, käelised oskused jne).
Lilian Lääts: Praegu meenub kõige viimane koolitus, mis kandis nime Pääsküla Express ja kus harjutasime koostööpartneritega ühiselt reageerimist raudteel juhtunud suurõnnetusele. Kiirabitöötajad said reaalselt proovida, kuidas on rongi sisenda olukorras, kus see ei seisa tavapäraselt perroonil, raudteeohutus on hoopis midagi muud kui tavaliiklusohutus. See oli täiesti teistsugune koolitus, mida me ei ole kunagi sellises mahus teinud. Kolleegid jäid ka väga rahule ja ootavad juba uut sarnast koolitust. Koolitused peavad olema järjepidevad, sest see on ainus võimalus meie valmisolekut tõsta. Koostööd tuleb harjutada igal tasemel.
Mari Kolga: Minu üks tööülesannetest on luua Regionaalhaiglas õppuste süsteem, mis toetab kriisiolukordades paremini toime tulemist. Viimase aasta jooksul oleme koostöös kriisihalduse talitusega korraldanud mitmesuguseid õppuseid – mai lõpus ja juuni alguses toimus uues Y-korpuses neli tulekahju korral tegutsemise õppust, eelmisel aastal toimusid äkkrünnaku ning keemiaõnnetusele reageerimise õppused. Osalesime ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli korraldatud õppusel, mille käigus harjutasime kiirabikeskuse ja erakorralise meditsiini osakonnaga masskannatanutega sündmusele reageerimist ning koostöös RIA, meie infoturbejuhi ja IT-teenistusega viidi läbi küberrünnaku õppus. Soovin väga, et iga Regionaalhaigla töötaja rõõmustaks selle üle, kui tal tekib võimalus õppusel kaasa mängida, tundes, et see on hea viis harjutada tegevusi, mis ei ole igapäevase töö osa, kuid võivad siiski ootamatult tööülesannete täitmisel vajalikuks osutuda.