Pealehele
Äsja residentuuri lõpetanud ja täiskohaga Regionaalhaigla erakorralise meditsiini arstina jätkav Tanel Lepik tõdeb, et erakorralise meditsiini osakond pakub rohkelt põnevust ja vaheldust: hommikul tööle minnes ei tea kunagi ette, millised patsiendid ja väljakutsed ees ootavad.
Tekst: Marina Lohk
Foto: Shurik Zubra
„Mulle meeldib kiire diagnoos, kiire ravi ja siis järgmine patsient,“ muigab Tanel. Residentuuri ajal erinevates osakondades käies sai ta aru, et ehkki kõik erialad on huvitavad, on tema jaoks neist kõigist haaravaim just erakorraline osa. Patsiendiga kauase kontakti loomine, korduvad visiidid ja pikaaegne ravi ei sobinud tema iseloomuga.
Erakorralises meditsiinis töötamise kogemuse sai Tanel juba enne residentuuri astumist, kui asus 2012. aastal arstiteaduskonna lõpetanuna neljaks aastaks Soome tööle – EMO-sse valvearstiks. „Soomes on üsna tavaline, et kui arstitudeng lõpetab ülikooli, siis töötab ta mõnda aega EMO-s või tervisekeskuses. Esiteks on see kohustuslik ja teiseks on neis kohtades kõrgem palk, kuna seal peab valdama väga suurt osa meditsiinist,“ selgitab dr Lepik.
Soomes töötamine andis noorele arstile eelkõige julguse teha iseseisvaid otsuseid. Ta tõdeb, et seal visati ta piltlikult öeldes vette ja kohe tuli ise nii diagnostika- kui ka raviotsuseid tegema hakata, mis aitas kindlasti ka residentuurile palju kaasa. Vahel tuli kokku puutuda ka selliste probleemidega, mida Eestis eriti ette ei tule, näiteks sattus EMO-sse ka erakorraliste günekoloogiliste probleemidega naisi, kes Eestis läheks otse günekoloogi juurde. Olukordi, kus patsiente ravides tuli ravijuhendeid lapata, oli tihti.
Eestis üllatas patsiendivoo korraldus
Soomest 2016. aastal tagasi tulles ja residentuuri astudes oli noorel arstil erakorralisest meditsiinist ettekujutus olemas ning töö sisu mõttes polnud suuri üllatusi ees ootamas. Küll aga üllatas Tanelit, et kui tema valitud eriala tegeleb erakorraliste terviseseisundite esmase diagnoosimise ja raviga, siis tegelikkuses seisneb päris suur osa sellest tööst hoopis patsiendivoo korraldamises. Seda ilmestab kõige enam 2018. aasta Riigikontrolli auditi pressiteate pealkiri „EMO kui Eesti tervishoiusüsteemi hädade peegel“.
„Otsid patsiendile kohta osakonnas, õendusabis, helistad sugulastele – päris palju on ka sotsiaaltööd. See üllatas selle eriala juures Eestis,“ räägib dr Lepik. Soomes jääb tema sõnul vastav töö suuresti tervisekeskuste kanda ning kogu õendusabi ja hooldusravi on paremini korraldatud.
„Eestis on sellest suur puudus. Ka viimases Eesti tervishoiu suundumustele keskendunud Riigikontrolli aastaaruandes, mis ilmus novembris, on ära toodud tervishoiusüsteemi kitsaskohad. Üks nendest oligi õendusabi ja hooldekodude kohtade puudus, mille tõttu me ei saa patsienti enam edasi suunata.“
Tanel Lepik toob näite sellest, kuidas probleem suureks paisub. Näiteks on kardioloogiaosakond patsienti ravinud, kuid patsient pole veel valmis koju minema. Teda oleks vaja suunata järelravile, kuid seal pole kohta. Seega jääb patsient kardioloogiaosakonda edasi, kuid selle tõttu ei saa EMO omakorda oma patsienti kardioloogiaosakonda edasi saata ega kiirabi EMO-sse oma patsienti edasi anda – probleemid aina kuhjuvad. „Mulle oli üllatus, et neid probleeme on nii palju. Soomes on aga tervisekeskused, kuhu saab patsiente suunata, ning tänu sellele on läbivool haiglast oluliselt kiirem ja tõhusam,“ märgib arst.
Tasemel haiglaeelne erakorraline meditsiin
See kõik ei tähenda aga sugugi, nagu Soomes olekski kõik parem. „Meil on väga palju head, muidu ma poleks siia tagasi tulnud,“ naerab Tanel. „Meil on väga hea kiirabi tase – oleme hoidnud kiirabi kvaliteeti väga kõrgena, seda ei tohi kindlasti alla lasta. Meil on maakondades arstibrigaadid, kes pakuvad väga heal tasemel haiglaeelset erakorralist meditsiini. Oleme viinud intensiivravi võimekuse erakorralise meditsiini osakonnast patsiendi juurde, sündmuskohale. Ka meie ravimite ja tehnika arsenal on maailma tipptase,“ loetleb ta, mis on Eestis hästi. Paraku ei saa selle kõrval aga mainimata jätta tervishoiutöötajate puudust.
Regionaalhaigla puhul toob Tanel Lepik suure plussina välja kõikide oluliste erialade esindatuse – kui erakorralise meditsiini arst avastab patsiendil mõne harvaesineva haiguse, on tal kohe konsultant käepärast, kellele patsient suunata. EMO-s on väga tähtis ka intensiivravi saal, kuhu tuuakse kõige raskemad haiged. See on tema sõnul ka üks põhjus, miks tulla erakorralise meditsiini residentuuri just Regionaalhaiglasse. „Meil on traumakeskus, kuhu tulevad kõik rasked punased traumad. Kuna raskete haigete käsitlemine on oluline osa residentuurist, siis adrenaliini saab siit kätte,“ tõdeb ta. Lisaks tulevad Regionaalhaiglasse infarktid, mürgistused, teadvuseta haiged, mis teeb jällegi töö huvitavamaks.
„Väljakutseid ja raskemaid haigeid on siin kindlasti rohkem. Maakonnahaiglates on kindlasti oma plussid: kui konsultante pole kohe sealsamas ja kedagi pole appi jooksmas, siis peab ise hakkama saama, ka see on väljakutse,“ arutleb noor tohter. Maakonnahaiglates on aga ka erakorralisi lapspatsiente, kelle käsitlus pakub Tanelile huvi, kuid Regionaalhaigla puhul lähevad nad Lastehaiglasse.
Tulevikku vaadates tunnistab arst, et kuigi lastega töötamine oleks huvitav, siis teist residentuuri ei tahaks ta kindlasti läbida. Küll aga oleks võimalik Lastehaigla traumapunktis ka praegu valveid teha. Siiski ei võta Tanel praegu endale uusi kohustusi – peagi ootab ees teine lapsehoolduspuhkus.
Artikkel on ilmunud Regionaalhaigla ajakirjas 2023 nr 1: www.regionaalhaigla.ee/et/ajakiri