Pealehele
Ka arstid nutavad. „Me oleme samuti inimesed!”
„Ma ei julge loota, et kolmandat lainet ei tule. Koroona on tulnud, et jääda,” ütleb PERH-i kiirabikeskuse juht, Arkadi Popovi mantlipärija Lilian Lääts.
PERH-i kiirabikeskuse juht Lilian Lääts (38) veetis vabariigi aastapäeva kiirabiautos. Ta astus arstide toast välja 9.15 ja jõudis tagasi 23.30. Tõi Saaremaalt ära kaks patsienti, seejärel kiirustas Raplasse. Noore enesetapja juurde polnud reanimobiilil enam põhjust sõita…
Vabariigi aastapäeva tähistamiseks ei jäänud hetkegi. Lääts oli küll musta leiva kaasa võtnud, aga võileibade tegemiseni ta ei jõudnud. Ja bensiinijaamast ei leidnud ta Eesti lippe, et kiirabiautot kaunistada.
Aga kiirabimeeskonnale sooviti sagedasti head aastapäeva. Eriti torkas see silma võõrkeelsete inimeste seas – viie aasta eest tuli seda märksa harvemini ette.
Samal ajal kui Lilian kiirabibrigaadiga Eestis tiirutas, tegid tema elukaaslane ja pojad kodus remonti. Emale saadeti fotosid akutrelli käsitsemisest ja isamaalise disainiga kamatoorjuustukoogi söömisest.
Päev enne aastapäeva, talve libedaimal päeval, kui sadas jäävihma ja inimesed end tänavatel katki kukkusid, ajasime Lilian Läätsega juttu PERH-i aatriumis. Seal oli hämmastavalt inimtühi ja vaikne, samal ajal kui EMO ajas üle ääre – vastuvõtt oli vigastatud inimesi tulvil.
Kui tihti tuleb ette nii hulle päevi, kus igal minutil saabub mõni ilmaolude ohver?
Ekstreemset libedust oli ka eelmisel talvel. Traumapunkt läheb sellisel päeval umbe. Lisabrigaade küll tookord välja ei pannud. Praegu on nii Tallinna kui ka PERH-i kiirabi väljas lisajõududega. Ka traumapunktis on täna kolmekordne mehitatus.
Mis olukorras abiväge värvatakse?
Kui oodata võivate kiirabikutsete hulk kasvab selliseks, et häirekeskuse hinnangul ei jõua neid hommikuni ära teenindada.
Millal sõidab välja reanimobiil ja millal kiirabi?
Reanimobiil esmareageerijana sõidab harva välja – kui on vaja abi kriitilises seisundis patsiendile või paralleelselt kiirabiga. Kõige sagedamini on põhjuseks liiklusavarii, aga ka pussitamised, kõrgelt kukkumised jms.
Kuidas ma tean, kas minu juurde sõidab Tallinna või PERH-i kiirabi?
Tallinnas tuleb Tallinna kiirabi, PERH teenindab linna lähiümbrust ja maakondi.
Lihtne moodus vahet teha on auto värv: PERH-il kollased, Tallinnal valged.
PERH-i autodel saab ka allääres olevate rombide värvist aru, mis tasemega auto sõidab – roheline on transport, punane kiirabi ja sinine reanimobiil.
Mis tunne oli astuda Arkadi Popovi sussidesse? Saite detsembris tema ametikoha, kui Popov suundus juhtima Lääne-Tallinna keskhaiglat.
Hirmutav! Algul oli igas mõttes väga-väga hirmus. Enne olin kiirabiosakonna juhataja ja just Arkadi värbas mind sinna. Üks suur põhjus, miks noor inimene, kes vajab adrenaliini, on nõus minema kiirabist n-ö kontoritööle, on see, kui sul on nii tore ülemus nagu Arkadi. Arkadi juhtimise all ei kartnud me mitte midagi, meeskonnal oli hästi kindel tunne, ta on ka inimesena väga meeldiv. Kui ta teatas, et kandideeris Lääne-Tallinna keskhaigla juhiks, valitses meil matusemeeleolu. Kõik olid šokeeritud. Ta oli ju superstaar ka kiirabikeskuses – teadsime seda enne kui kogu Eesti.
Miks just teid tema asemikuks valiti?
Ilmselt oli see loomulik jätk. Minult otseselt isegi ei küsitud, eeldati, et see on loogiline – ka Arkadi puhkuste ajal asendasin teda. Mulle lihtsalt öeldi, et järjepidevuse tagamiseks vahetame Arkadi nime sinu oma vastu.
Kordagi kõhklust ei tekkinud, kui teile uus tööleping ette pandi?
Algul oli hirm väga suur, aga mõtet „ei” öelda ei tekkinud. Polnud plaanis proovimata alla anda. Kogu meeskond koondus mu seljataha, tundsin, et toetus on olemas.
Millega on uus ametikoht teid senise paari kuu jooksul üllatanud?
Tegelikult teadsin kõike, olin kõrvalt näinud. Võib-olla enim üllatas see, kui palju on koosolekuid. Kui enne vahel imestasime, miks Arkadi meie juurde ei jõua – meie kontor asub Hiiul -, siis nüüd teame, miks. Aga kõigega on hakkama saadud, isegi kui on raske.
Mis on Arkadi ja teie suurim erinevus?
Oleme mitmes mõttes hästi sarnased. Temal on palju rohkem energiat, ta töövõime on uskumatu. Naersime, et ta pole inimene, vaid mutant. Erinev on vahest seegi, et minu elust võtab pere rohkem aega (tema lapsed on suured), ma ei võta nende arvelt aega, lapsed peavad ema nägema.
Kui kiirabiosakonna juhataja koha vastu võtsin, võrreldi mind Popoviga ja ma alguses ei nõustunud sellega. Nüüd leian rohkem sarnasusi. Popov genereeris tollal hullumeelsena näivaid mõtteid kopterikiirabist, aga see on nüüd olemas! Mina olen rahulikum. Kui me koos töötasime, siis mina olin alati paha politseinik ja Arkadi hea. Kui oli vaja kedagi noomida, siis noomisin alati mina. Olin rangem.
Kui keeruline on leida kiirabisse töötajaid?
Täitmata ametikohti on õnneks vähe, ka töötajate voolavusega pole meil probleemi. Kiirabi töö on hästi stressirikas, aga siia tulevadki inimesed, kes otsivad adrenaliini. Õdesid on hästi palju puudu. Meiegi töötajad töötavad mitmes kohas. Tallinna kiirabiga on meil ulatuslik töötajate ristkasutus.
Kui tihti mõtlete mõnel pühapäeva hommikul, et läheks mujale?
Mitte kunagi! Ainus, mida mõnikord on tahtmist muuta, on see, et jätaks kontoritöö ja teeks ainult valveid.
Mis pilguga vaatate tagasi esimesele koroona-aastale?
Esimesest diagnoosist saab kohe aasta, 27. veebruaril 2020 kinnitati Eestis esimene positiivne juhtum.
Koroonaaja algus oli väga sürreaalne. Helistasime COVID-i osakonnas arstina töötava sõbrannaga ja arutasime: „Kas usud, mis toimub? Ei, see ei saa päriselt olla!” See tundus nagu paha unenägu, mis ei saa päriselt juhtuda.
Kunagistes kriisiplaanides võisid meil olla ette nähtud hakkamasaamine äkkrünnaku, suure trauma, mürgistustega. Ja siis nii muuseas oli mainitud, et epideemiad võivad ka ette tulla.
Õnneks oli esimene laine rahulik. See andis aega valmistuda teiseks laineks.
Kuidas inimesed praeguses kriisis arsti hinnangul käituvad?
See teeb kohati kurvaks… Olen endale lubanud mitte lugeda kommentaare ja vaktsiinivastaste seisukohti. See lakkamatu võitlus reeglite vastu, kuidas lõputult aetakse juttu, et arstid on ravimifirmade poolt kinni makstud, levitatakse kuulujutte, kuidas koroonadiagnoosi puhul saab lisamatusetoetust – teadlikult valetatakse. Ja väga osavalt, nii et paljud usuvad.
Mitte ühegi meediku töökoormus pole jäänud samaks, kõik pingutavad ja teevad rohkem tööd. Mina hoian ka vaktsineerituna distantsi ja kannan maski. Me peaksime ühiselt pingutama, aga grupp inimesi hõiskab, et see kõik on vandenõu.
Mida ütlete kõhklejatele, kes osutavad kahtlustavalt vaktsiini kiirele väljatöötamisajale?
Kaugtüsistuste kohta ei saa tõesti veel keegi midagi öelda, sest vaktsiin on töötatud välja alla aasta eest. Hiina andis eelmisel aastal lahtimuugitud viiruse geneetilise koodi kohe vaktsiinitootjatele vabalevisse, et nood saaksid hakata vaktsiine arendama. mRNA ravimit oli enne korduvalt katsetatud, aga polnud toimima saadud, aga eeldused olid loodud. Kogu maailm pingutas, et bürokraatlikku jama vahele jätta. Praeguseks on miljoneid vaktsineerituid ja pole teada ühestki surmajuhtumist. Küll on olnud mõned rasked allergilised reaktsioonid.
Eeskuju on hea asi. Mulle ei meeldi isehakanud teadjad, kes teevad YouTube’i videoid stiilis: olen kaks päeva nüüd seda vaktsiinivärki uurinud ja räägin teile. Olen õppinud 12 aastat arstiks ja mulle piisab, kui haigla infektsioonikontrolli talituse juhataja, kes teab sellest mitu korda rohkem kui mina, laseb end vaktsineerida. Mõistlik on uskuda teadust ja spetsialiste.
Miks näiteks venelaste Sputnik pole jõudnud kuhugi? Sealt ei saa selget teaduslikku infot, kuidas neil on läinud. Teised vaktsiinitootjad on esitanud oma uuringud, kümned miljonid inimesed on vaktsineeritud – see peaks olema piisav argument.
Veelahe läheb ka vaktsiinide vahel. Astra-Zenecast on saanud vähemalt Euroopas omamoodi peksupoiss.
AstraZeneca on aus oma infos, tuues esile, et see hoiab ära nakatumist 65% ja raskeid koroonajuhtumeid 98%. Minu hinnangul on intensiivi mitte sattumise tõenäosus selle vaktsiini puhul väga hea. Eesliinitöötajad on saanud Pfizeri vaktsiini, sest see jõudis Eestisse esimesena. Kas vaktsiini ka valima saab hakata? Seda võimalust ilmselt niipea ei teki.
Miks läksite arstiks õppima?
Käisin lasteaias, kui selle otsuse tegin. Meie suguvõsas on meditsiin geneetiline haigus: mu vanaisa oli psühhiaater, vanaema meditsiiniõde, onu kirurg, tädi meditsiiniteadlane ja ristiema neuroloog. Kui näed seda kõrvalt ja need inimesed on meeldivad, käib kiiks. Ülikooli ajal jõudsin eriala korduvalt ümber mõelda, esialgu tahtsin saada ristiema eeskujul neuroloogiks.
Aga kui võtsin nõuks pärast viiendat kursust suvel tööle minna, soovitas onu naine kiirabi, sest sealt saab hea kogemuse. Otsisin 2006. aasta suvel netist Tallinna kiirabi kodulehe ja kirjutasin neile. Tuleb välja, et sellest on saanud päris pikk suvi!
Kiirabitöö hakkas väga meeldima, kuigi veel 6. kursuse praktikale nihverdasin end neuroloogiase. Kuni juhendaja dr Lindmäe mulle ütles: „Neuroloogia on sinu jaoks liiga rahulik, äkki valid ikkagi EMO?” Hetkeni, mil juhendaja selle välja käis, mõtlesin, et kiirabi pole töö, mida pensionini teha. Aga see mõte hakkas mul ketrama. Kiirabi valvest tulles mu silm säras: vägev, sain midagi ära teha! Olen EMO-hing!
Kas teie töös on ette tulnud märulifilmiga võrreldavaid hetki?
Üks merepäästeoperatsioon, kus Eesti vetes liikunud liitlasvägede laeval juhtus trauma. See oli minu viimaseid valveid enne dekreeti jäämist, olin kuuendat kuud rase. Lennujaamas ütles pinnaltpäästja, et arst peaks kopterilt vintsiga alla laskuma. Ütlesin, et rasedana ma vintsiga laskuma ei hakka, tehke õega, mida tahate. See oli väga ekstreemne – tuul puhus 20 meetrit sekundis, laine oli kuuemeetrine, laevuke kõikus nagu puukoor merel. Mu õe, niigi lennata mitte armastava Maksimi näos oli tõeline hirm. Aga hakkama me saime. Ja kõik lõppes hästi.
Kuidas arst näiteks õnnetuspaigale sõites suudab inimliku ja professionaalse poole tasakaalus hoida? Kuidas võib emotsioonid kõrvale jätta?
See on ellujäämismehhanism, kriitilisel hetkel sa pead abistama muud mõtlemata. Emotsioonid tulevad hiljem, aga sündmuspaigal annab närvisüsteem sõnumi: võitle või põgene. Meie oleme võitlejad, kes jäävad. Mõnikord on raske, just siis, kui lastega on midagi juhtunud, ja need juhtumid jäävad pikalt meelde.
Kui mul oli esimene raske juhtum lastega, polnud meil veel kriisipsühholoogi, pidime kolleegidega rääkima ja koos nutma.
Arstid nutavad?
Muidugi, me oleme inimesed.
Kui arstina esimest sünnitust vastu võtsin, oli hirmust kõik õpitu hetkega meelest läinud. Kuna olin siis juba ise ema, meenutasin, mis mulle oma sünnitusel kõige paremini mõjus – see oli rahulik ämmaemand. Ja püüdsingi samamoodi toimuvasse suhtuda. See kolme lapse ema käis mind pärast tänamas, et tal pole kunagi nii rahulikku ämmaemandat olnud. Siis tunnistasin, et see oli väga näiline, tegelikult kartsin ja see hirm ei kaogi kunagi.
Olete lahendanud mõne lootusetu olukorra?
Sõit iseendal kõri läbi lõiganud patsiendi juurde oli päris ekstreemne, aga lõppes hästi.
Kas kiirabiarsti töö on tänamatu? Olete nagu meditsiini musta töö tegijad, kelle puhul patsient tervenedes ei mäleta, et olite esimesed, kes ta elule päästsid?
Ka meile tuleb tänusõnu, ikka rohkem kui kaebusi. Otsitakse üles, kirjutatakse, tänatakse n-ö ametlikke kanaleid pidi.
Aga mille üle kaevatakse?
Põhiliselt suhtlemisoskuse üle, meditsiinilisi vigu tuleb ette suhteliselt harva. 90% kaebusi on suhtlemise kohta – et kiirabitöötaja on ebaviisakas, nähvab, avaldab oma arvamust stiilis „Miks sa ise oma lapsel palavikku alla ei saa?”. Me kõik väsime, aga emotsioonid tuleb koju jätta selleks veerandtunniks, mis sa kiirabi kutsel oled.
Vahel ei anna me endale aru, et inimene kutsub kiirabi, sest ta ei oska enam midagi teha. Ka see noor ema, kes ei oska lapsel palavikku alla saada, ei tee seda pahatahtlikult kiirabi kiusamiseks. Tal on mõistus otsas, tal on pisike laps ja ta otsib abi. Ja kiirabitöötaja ei tohi suhtuda nii, et „Ma olen õpetatud elusid päästma, mitte paratsetamooli küünalt panema”. Inimeseks tuleb jääda. Sa ei pea patsiendiga koos nutma, aga teda tuleb püüda mõista.
Te ei pahanda pandeemia tõttu suurenenud väljakutsete hulga pärast? Iga väikse asja peale nõutakse reanimobiili.
Inimesed ei tule tihti selle peale, et võtaks ise endal palaviku alla. Kutsutakse välja: ma ei tea, mis mul viga on! Kiirabi ütleb selle peale: teil on palavik. Kui 22-aastane noormees kutsub endale kiirabi, sest mõõtis just esimest korda ise palavikku ja sai tulemuseks 37,3, siis on küll tunne, et… nagu päriselt või?
Miks kiirabi selliste väljakutsete peale üldse kohale sõidab?
Häirekeskusel pole n-ö tööriista, mille alusel saaks keelduda. Vahest aprillist see muutub. Praegu inimene valib 112 ja ootab nõuannet, aga seniste juhiste järgi ei saa kiirabi näiteks suunata tema kõnet perearsti nõuandeliinile.
Olete te endale kiirabi kutsunud?
Oma lapsele kutsusin, kui ta aasta ja kahe kuu vanusena kukkus pooleteise meetri kõrguselt peadpidi betoonile. Olin 80 km kaugusel suvilas ja kutsusin kiirabi. Oli keeruline olukord, mis lõpuks lõppes hästi, aga mitte tänu kiirabi saabumisele. Rääkisime mööda ja lõpuks kohtusin hoopis Tallinna piiril reanimobiilibrigaadiga, millele otse helistasin, kui olin 60 kilomeetrit ise linna poole sõita jõudnud.
Seal olite ema, mitte kiirabiarst?
Absoluutselt. Kui astusime intensiivravi saali, andsin lastearstile anamneesi ja küsisin, kas tohin lahkuda, ma ei tahtnud seda pealt vaadata.
Kõik läks hästi. Laps tegutses pärast koju saamist samamoodi edasi, ta on ulmeline ronija. Vanem, seitsmene poeg saab aru, mis on oht, aga noorem mitte. Ühel korral olen talle veel kiirabi kutsunud, umbes aasta hiljem, kui ta toas ringi jooksis. Keelasin just enne, et lõpetagu, ta saab viga, ja hetk hiljem kukkuski ta pea lõhki. Nüüd on ta juba õnneks viie ja poolene ning palju mõistlikum.
Ütlesite, et teie suguseltsis on palju arste. Kas ka teie vanemad on arstid?
Mu isa lahkus mõni aasta tagasi. Ema on arstide perest, aga minestab, kui tilka verd näeb. Ja minu kaksikvend samamoodi hakkab juba väikese vere nägemise peale pilti taskusse pakkima. Niimoodi on geenid mänginud!
Emal on mitme sissepääsuga elamine ning temaga elavad ka minu õde ja vend peredega.
Mina ostsin korteri üle tee. Kui notar ostu vormistades aadresse vaatas, siis mainis, et ma pean oma emaga ilmselt hästi läbi saama, et talle nii lähedale kolin. Olen alati öelnud, et kui igaühel oleks nii normaalne ema kui minul, oleks maailm parem.
Kas teie elukaaslane on ka meedik?
Elukaaslane töötab ehitusvaldkonnas. Ja see on väga hea. Nooremana on ehk hea, kui mõlemad kaasad on arstid ja saab tööasju arutada, aga lõpuks tüütab ära. Tühjaks saan end oma elukaaslasega ikka rääkida, aga kogu aeg ei pea meditsiiniteemasid arutama.
Mida pojad teie ametist arvavad?
Kui nad vahel kivide peal jooksevad ja neid keelan, mainib noorem muretult: „Aga sa oled ju arst!” Olen käinud lasteaias kiirabiautot näitamas, nad on seda pesta saanud, aga praeguses vanuses ei saa nad veel mu tööst täiesti aru. Noorem ütles kord, et tahab saada sama kuulsaks kui Arkadi Popov. Selgitasin talle, kui palju peab selleks õppima ja tööd tegema, mille peale ta arvas, et sel juhul võib-olla mitte.
Kas meditsiiniteemalistes telesarjades vaatate tehnilist poolt või elate sündmustele kaasa?
Ma ei vaata, mis protseduure seal tehakse, alati on ju ka suhtedraamad. Kunagi vaatasin „Grey anatoomiat”. Paar päeva tagasi sattusin vaatama „Dr House’i”, täitsa põnev oli. Üldiselt teen teleri ikkagi harva lahti, ei suuda enam infot vastu võtta.
Kui kaua kavatsete oma ametis vastu pidada?
Tööelu lõpuni ikka. Meie erialal saab ka rahulikumalt võtta. Meil on selline instants nagu telemeditsiini arst, kes valvab 24 tunni kaupa ega käi kutsetel. Seal on vanim töötaja üle 70.
Ma ei kujuta ette, et peaksin minema tööle polikliinikusse. Kiirabi on minu kutsumus.
Mis on teie kui meediku lähiaja koroonaprognoosid? Mis meist saab?
Loodan, et suveks koroona vaibub jälle. Ei julge loota, et kolmandat lainet ei tule. Koroona on siin, et jääda. Samm-sammult tehakse kõik ümber, et sellega koos elada. Viirus muteerub, loodame, et jäävad alles kergemad tüved.
Mulle väga meeldis, kui esimese laine ajal tehti radikaalseid otsuseid. Et kõik kinni pandi. Ilmselt selle tõttu jäi esimese lainega hullem tulemata. Teise lainega oleme paraku esirinnas, ilmselt on liiga liberaalset teed mindud. Reeglite järgijate osakaal on väiksem. Kui reegleid järgitaks samamoodi kui kevadel, ei oleks meil praeguseid näitajaid. Aga inimesed on väsinud.
Kas mask aitab?
Minu isiklik veendumus on, et kaitseb. Viirus ei liigu ise edasi, ta levib piisaga. Kui haige inimene aevastab, ei levi piisad nii kaugele kui ilma maskita, see on talupojaloogika.
Mask ei ole kindlasti kahjulik. Mul endal on diagnoositud astma, aga maski kanda pole probleem. Kardiokirurgid teevad kümnetunniseid lõikusi, mask ees, ja ma ei ole kuulnud, et neil hingamise või vaimse tervisega probleeme oleks.
Lihtne tõend maski efektiivsusest on see, et tänavu pole pea üldse olnud grippi. Gripp on vähem nakkav ja selle ärahoidmiseks on maskist piisanud, aga koroonaviirus on palju nakkavam. Aga mask üksi ega vaktsiin üksi ei tee midagi – see on tervik, mis aitab.
Mis oleks see üks asi, mida võimaluse korral muudaksite?
Ma ütleksin juba, et paneme kõik kinni, kasvõi kaheks nädalaks, et lumepall pidama saada. Muu ilmselt ei aita.
Artikkel on ilmunud Eesti Päevalehes: https://epl.delfi.ee/.