Arstid tõid pisipoisi teispoolsusest tagasi

Regionaalhaiglasse jõudis 2015. aasta jõulude ajal koomaseisundis 16kuune poiss, kellel polnud ühtegi nähtavat vigastust. Algas kahe haigla arstide võitlus lapse elu pärast.

Timur sündis minut hiljem oma kaksikvennast Armandist. Kõndima hakkasid vennad ühel ajal, väga varakult, üheksakuuselt. Poiste kohta öeldakse „ei seisa pudeliski paigal" - kui midagi annab sikutada ja lahti tõmmata, siis seda poisid ka teevad. Kui annab ronida, siis ilmtingimata ronivad.

„Väga aktiivsed noormehed." Nii ütleb kaksikute ema Aljona Davletzanova poegade kohta, kes on nüüd 2 aastat ja 4 kuud vanad.

Aga siis jääb Aljona vait. Ühtegi sõna ei suuda öelda. Aasta tagasi oleks kõik võinud minna ka teisiti.

Hingab pausidega ja harva

23. detsembri hommikul olid kaksikud oma Maardu kodus varakult ärkvel. Kell seitse patseerisid jõnglased mööda tuba. Timurile jäi silma klaasplaadiga laud toas. Poiss upitas end lauale. Klaasplaat nihkus ja kukkus lapsele peale. Poiss jäi teadvusetult põrandale lebama.

„Klaas kukkus lapse kõrile," sai häirekeskuse dispetšer kell 7.11 Timuri isalt kõne. „Hingab, aga on teadvusetu," lisas isa ning dispetšer andis juhtumile prioriteedi D, mis tähendab kõige kiiremat reageerimist. Juba kõne ajal, minut hiljem sõitis kiirabi Viimsist välja. Isa selgitas, et klaaslaud ei purunenud, kilde ega verd ei ole. Isa jäi häirekeskuse meedikuga ühendusse. Arst pidi isalt saadud info alusel otsustama, millal peaks ta alustama poja elustamisega. Selleks pidi arstil olema pidev ülevaade lapse seisundist.

„Hingab pausidega ja harva," luges isa poja hingetõmbeid.Arst käskis panna löögi saanud kohtadele, kaela-, kõri- ja rinnapiirkonda midagi külma. Peamine oli laps paigal hoida.

„Hinga, hinga!" anusid ema ja isa liikumatu lapse kohal, kuuldes samal ajal arsti teatamas: kiirabi saabumiseni veel 8 minutit. Veel 5 minutit. Lapse kõrval põlvitavatele vanematele tundus see nagu mitu tundi. Kõrval nuttis kaksikvend Armand, keda hirmutas tekkinud kaos ja venna vaikus.

„Ta hingab!" kandis isa arstile ette poja seisundi. „Aga on lõtv, liikumatu ja teadvuseta."

Kell 7.28 palus kiirabibrigaad endale appi saata ka arstiga reanimobiili. Veel samal minutil väljuski auto Põhja-Eesti Regionaalhaiglast (PERH), peal anestesioloog-intensiivraviarst dr Andrus Remmelgas.

„Kiirabil on veel kolm kilomeetrit sõita," andis häirekeskuse arst teada.

„Laps hingab ja oigab," kordas isa.

Kell 7.41 oli kiirabi Maardus lapse juures. Timur hingas, kuid diagnoos oli ebaselge. Lapse kehal polnud ühtegi välist märki vigastustest. Kohale jõudnud reanimobiil võttis lapse ja sõitis kohe tagasi haiglasse. Teel andis arst PERHi erakorralise meditsiini keskusele (EMO) punase trauma alarmi, see tähendas, et tulemas on eluohtlikus seisundis vigastatu. See märguanne tähendab arstidele igasuguse muu tegevuse katkestamist ja keskendumist patsiendile EMO elustamisruumis.

Kehal pole ainsatki sinikat

Kell on mõni minut kaheksa läbi. Haiglas valitseb jõulueelne rahu, ühtegi plaanilist operatsiooni sellele päevale määratud pole. Avatud on ainult erakorralise kirurgia lõikustoad.

Erakorralise kirurgia keskuse juhataja ja ülemarst professor Peep Talving on igal tööpäeval majas enne kella seitset. Ta loeb parajasti oma kabinetis viimase ööpäeva sündmuste kokkuvõtteid, kui telefoni laekub sõnum: saabumas raskes seisundis vigastatud väike laps. Juures märge, et vigastus ja diagnoos on ebaselged.

Talving jookseb kohe alla EMOsse. Temast on kujunenud kirurg, kes osaleb PERHis peaaegu kõigis raskete traumade juhtumites. Hiljem ta analüüsib neid ning teeb sel alal teadustööd.

PERH jagab elustamissaali kõrvalmajas asuva Tallinna Lastehaiglaga. Kui saabumas on raskes seisus laps, antakse sellest teada ka Lastehaiglasse ja sealt tõttavad kohale laste anestesioloogid ning lastekirurg. Nii ka seekord.

Timur on haiglasse jõudes koomas. Lapse ülakeha on sinaka tooniga. Talving kuuleb kiirabilt, et lapsele kukkus klaas peale. Aga mis tüüpi klaas,murrab Talving pead - kas raske klaasplokk või terav klaasikild? Laps võetakse riidest lahti, väikesel kehal pole ainsatki sinikat ega marrastust.

„Mitte üht kriipsu kehal!“ rõhutab Talving. „Kui tal oleks olnud marrastus üle rindkere, üle kõhu -see oleks andnud natukene meile aimu vigastuste paikmetest ja raskusest. Aga mitte midagi!“ Kas vigastus on ajus, kõhukoopas, rindkeres? Lastehaigla anestesioloog Piret Hermanson paneb mudilase juhitavale hingamisele, et kaitsta hingamisteid. Radioloog teeb diagnoosi saamiseks kiire ultraheliuuringu rindkerest ja kõhukoopast. Aga müstika jätkub. Mitte kuskil mitte midagi. Ainult südame ümber on näha „pisike triibuke vedelikku“ ja „mingi lisakude“, ütleb radioloog.

„Aga mis lisakude? Kas see on põletikust tingitud seisund või vigastus? Lastel võib olla ka suurenenud tüümus ehk harkelund, mis varjab ultrahelil südamekontuure,“ analüüsib Talving. Südamevigastus on võimalik, kuid ebatõenäoline - elektrokardiogramm muutusi ei näita: „EKG sakid on normaalsed." Verenäitajad viitavad siiski vereringe häirele, sest lapse veri on happeline.

„Ma tean, et tegemist on raske vigastusega, aga meil puudub täpne diagnoos," analüüsib Talving olukorda. Ta teeb raske otsuse - laps peab minema kompuutertomograafia uuringusse. Talvingule see ei meeldi, kuna uuring kestab kümme minutit. Liiga kaua. See võib maksta väikemehe elu. Aga hukkuda võib ka diagnoosita.

Kompuutertomograaf näitab, et viga on saanud kas süda või suured veresooned. Talving peab südamevigastust ikka veel ebareaalseks - sellisel juhul peaks laps juba surnud olema. Südamevigastustega inimesed jõuavad harva elavana haiglasse. Ta helistab kardiokirurg Günter Taalile ja kutsub ta alla „erakorralisse". Taal on majas ja jookseb kohe alla. Tavaliselt opereerib Talving vigastatud südameid ise, kuid ta otsustab asja arutada Taaliga, võimalik, et tuleb kasutada kehavälist vereringet. Kuni Taal alla jõuab, on Talving otsustanud, et poissi peab kohe opereerima.

Lisandub ka erakorralise kirurgia noor kirurg dr Karl-Gunnar Isand. Lastehaiglast on rutanud kohale intensiivraviarst Mari-Liis Ilmoja. Kohe alustatakse narkoosi ettevalmistamisega.

Ärevad hetked

Kirurgid peavad avama rindkere ja jõudma südameni. Hetkel, kui dr Talving võtab skalpelli, et teha lõige, asenduvad last jälgiva monitori ekraanil südametööd näitavad „sakid“ virvendusega. Timuri süda jääb seisma.

„Läinud," teab kogu operatsiooni juhtinud Talving. „Südameseiskus."

Kriitilistel hetkedel on operatsioonitoas luba rääkida vaid kolmel arstil. Ahhetamised on keelatud. Töö ei peatu. Arstid jätkavad „tee rajamist" lapse südameni. See on sekundite küsimus.

Sellest hetkest, kui lapse süda seiskus, on dr Talvingul ka video. Operatsioonitoas viibib paarkümmend inimest. Läbi instrumentide kolina on kuulda vaid Talvingu ja Taali häält. Sõnadest on raske aru saada.

Pärast kiiret nahalõiget hakkab kirurg saega avama lapse rinnakuluud, kuid saag ei käivitu esimesel katsel. Talving vabastab sae luku ja jõuab südameni. Ta näeb kohe seda, mida otsis - südamekojal on rebend. Talving paneb sõrme augule ette ja masseerib parema käega väikest südant. Süda hakkab lööma!

„Vereringe on tagasi,“ on lindistuselt kuulda dr Ilmoja sõnad.

„See laps jääb elama!“ teatab Talving üle operatsioonitoa. Ta teab, sest on varem Ameerikas mitmel lapsel samasugust, n-ö tömpi südamevigastust opereerinud. Enamikul juhtudel, kui süda kohe käima saadakse, siis ta jääbki.

Timuri süda tuksub aktiivselt. Auk parandatakse, südamekott ja rindkere dreenitakse ning rinnakuluu ja nahk suletakse. Lapse seisund stabiliseerub.

Timur viiakse operatsioonilt Lastehaigla intensiivraviosakonda.

Mõni tund hiljem, siis kui arstid hakkavad oma tööd analüüsima, tekib doktor Äli Roosel kompuutripilti uurides kahtlus, et viga võis saada ka poisi söögi- või hingetoru.

Peep Talving kiirustab kohe lastehaiglasse, teeb lapsele endoskoopilise uuringu söögitorust ja hingetorust. Organid on õnneks korras.

Ta kohtab ka poisi murest murtud ema. Talving ei ütle emale, mis vahepeal tema lapsega juhtus. See ei ole õige hetk. Ta on Mari-Liis Ilmojaga kokku leppinud, et seda teeb Ilmoja.

Järgmisel päeval - jõululaupäeval - võetakse laps juhitavalt hingamiselt maha ja Timur saab taas ise hingata. Ema näitab talle iPadist „Maša ja karu“ multikaid. Poiss vaatab huviga. Timuri ülikiire taastumine on arstide kiirete ja õigete otsuste tulemus.

„See poiss tõusis nagu fööniks tuhast!“ ütleb prof. Talving. „Tõeline jõulukingitus meile ja tema vanematele.“

Seitse päeva hiljem, vana-aastaõhtul astub Timur omal jalal haiglast välja.

Maailma noorim ellujääja

Professor Talving on korduvalt seda juhtumit analüüsinud. Ta heidab endale tänini ette, et kaotas Timuri elupäästmisel 10 kriitilist minutit. See oli kompuuteruuringule kulunud aeg jookseb südamevigastuse kahtlusel lõikustuppa, mitte kompuuter-uuringusse,“ heidab Talving endale ette, kerides samal ajal arvutis edasi-tagasi pilte operatsioonisaalist, kus nagu püüaks veel leida lapse kehal mingit sinikat rinnal, mis võinuks juhatada südamevigastuseni. „Aga ei, te näete ju... Ei olnud mingitki viidet, et see oli südamevigastus... Ainult väike triip ultrahelil. Täiesti ebaselge, mida see endast kujutab." Süda oli seestpoolt plahvatanud nagu õhupall, mida kokku pressitakse.

Dr Talving kirjutas sellest juhtumist ingliskeelsesse lastekirurgide ajakirja Journal of Pediatric Surgery Case Reports artikli. Põhjuseid operatsiooni laiemaks tutvustamiseks on kaks - Timur on teadaolevalt kõige noorem tömbi südamevigastusega patsient maailmas. Ja teiseks - laps jäi elama. Seda ainult kiire tegutsemise tõttu. Enamik patsiente ei jõua haiglasse elavana. Paraku lõpevad südame tömbid vigastused 90 protsendil juhtudest surmaga. Selliseid juhtumeid tuli Talvingul ette Lõuna-Aafrika ja Los Angelese haiglates töötamise ajal. Seal on pussitamised ja tulistamised igapäevased.

Professor Talving nimetab teadusartiklis veel arste, kes selles juhtumis osalesid: kirurgid Sandra Teppo, Erast-Henri Noor ja Sten Saar ning anestesioloogid Rein Kruusat ja Kristjan Kalling.

Lastehaigla intensiivravi osakonnas on hämar ja vaikne. Kuulda on ainult aparaatide piiksumist, siin on kõige haigemad lapsed. Osakonna juhataja Mari-Liis Ilmoja näitab arvutist fotot, kus kõrvuti istuvad kaksikvennad Timur ja Armand. Valged palmikutega kampsunid seljas, vaatavad nad tõsiselt kaamerasse.

„Ma ütleks selle kohta nii - õnne peab ka siin elus olema,“ lausub Ilmoja.

Paljud asjad läksid Timuri juhtumi puhul hästi: et õiged spetsialistid polnud sõitnud jõulupuhkusele; et südametuba oli vaba; et südametoa õed ja anestesistid olid kõik olemas ja vabad. Just sellel hetkel.

Timur on käinud lastehaiglas mõne korra kontrollis ja dr Ilmoja ütleb, et lapsel on kõik südamenäitajad ideaalsed. Mingeid takistusi see juhtum tulevikus lapsele kaasa ei too.

Timuri emal on väga raske seda aastatagust sündmust meenutada. „Kõik juhtus nii ruttu, paari sekundiga, meie silmade all, kuid reageerida me ei jõudnud ja meie laps pidi nii tõsiselt kannatama."

Aljona sai alles hiljem teada, kui kriitiline oli olukord operatsioonisaalis. Sõnad tunduvad siinkohal liiga väetid.

„Et meie laps jäi ellu." ütleb ema. See on ainus, mis tal selle päeva kohta õnnestub öelda.

Ta andis loa juhtumi avalikustamiseks.

Paljunäinud professor Talving liigitab Timuri ellujäämise imede alla.

„Sellest lapsest peaks saama preester või vähemalt vaimulik, sest ta tuli läbi nii paljude koridoride tagasi ellu," lausub professor Talving

Artikli autor: Kirsti Vainküla. Artikkel on ilmunud Eesti Ekspressis 21.12.2016: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/76643986/sundis-jouluime-ja-arstid-t…